Juhtkiri: Kainenemise aeg
Praeguseks on teemehed lõplikult n-ö kaineks saanud. Keegi peab ju priiskamise kinni maksma, kui rahapott on üks.
Buumiaja eufoorias plaanitud megarajatised on küll valmis, aga kasutajaid pole paraku nii palju, nagu toona loodeti. Selle asemel on riigiteede iga-aastase lappimise maht raskelt kukkunud. Tavapärase 2000 kilomeetri asemel parandati priiskamise aastatel vaid 1300-1400 km.
Nüüd lubab maanteeamet kaotatu tasa teha - edaspidi hakatakse igal aastal remontima 2300 km riigiteid. Kusagil lapitakse auke, kusagil rekonstrueeritakse ohtlikke teelõike.
Asi on sedavõrd hull, et järgmisel kahel aastal midagi suurt enam ette ei võeta. Tallinna-Tartu maanteed hakatakse Koselt Arduni neljarealiseks ehitama alles 2016. aastal.
Uus teehoiukava, mis peagi vabariigi valitsuse õnnistuse saab, vaatab asja kainelt. Seni sai iga regioon portsu raha ja jagas selle oma äranägemist mööda ära.
Maanteeameti nüüdsed juhid kinnitavad, et osa maakondi on selle tõttu arenenud teistest kiiremini. Ja nüüd hakatakse mahajäänud piirkondi järele aitama.
Selgub, et seekord on mahajäetud piirkonnaks mitte Valga- või Põlvamaa, vaid hoopis Harjumaa.
Edaspidi tehakse üle-eestiline pingerida. See aga tähendab, et raha läheb sinna, kus autod tihedamini liiguvad.
Kõige selle juures teeb murelikuks, et uus teehoiukava muretseb vaid 16 469 kilomeetri riigimaanteede pärast.
Ülejäänute saatus paistab olevat igaühe enda mure.
Omavalitsused vaadaku ise, kuidas oma 23 900 kilomeetriga hakkama saavad.
Alles kevadel tunnistasid omavalitsusfoorumile kogunenud linnade ja valdade juhid, et kohalike teede olukord on katastroofiline. Tänases Maalehes tunnistab sama ka maanteeameti peadirektori asetäitja Kaupo Sirk, mees, kes vastutab kõigi Eesti riigiteede eest.
"Kohalike teede olukord on hirmuäratav," kinnitab ta.
"Tuleb luua võrdse kohtlemise printsiibil ühtne riiklik poliitika riigimaanteede ja kohalike teede arendamiseks," seisab vallavanemate ja linnapeade ühises avalduses.
Seal seisab ka, et ainuüksi omavalitsuste maksutuludest pole võimalik tänavaid vajalikus mahus ehitada, rekonstrueerida, remontida, korras hoida ega valgustada. Viimase kümne aastaga omavalitsustele eraldatud 180 miljonit eurot ei kata aga isegi tänavate iga-aastast minimaalset remondivajadust, rääkimata teevõrgustiku jätkusuutlikust arengust ja säilitamisest.
Maanteeameti peadirektor Aivo Adamsoo pihib, et ootab aega, mil Eesti teedevõrku saaks vaadata kui tervikut, mis tähendab kokku 58 000 kilomeetrit, mitte ainult 16 500 kilomeetrit praeguseid riigiteid.
"Unistan, et saame Eesti infrastruktuuri tehtavaid rahamahutusi planeerida praktiliselt, mitte poliitilistest huvidest lähtuvalt," ütleb Adamsoo.
Ka mina unistan sellest.
