Head lugejad, te ei vääri kuritegevusest teadasaamist!
Lääne Elu on ilmunud 20 aastat. Selle aja jooksul on võimul olnud 12 valitsust. Peaaegu kõik valitsused on mingil moel püüdnud politseitööd reformida ja parandada, vahetades juhte, muutes seadusi, sisekorrareeglid jms. On olnud tõsiseid “ämbreid”, kuid ka oma vigade mõistmist ja enda tegude heastamist. Praegugi on riik saanud hakkama ühe reformiga, mis tõi riigiasutuste maakaardile ennenägematult suure ja võimuka moodustise — 7000 töötajaga politsei- ja piirivalveameti (PPA).
Uus amet liideti mitmest teisest ametist: politseiametist, keskkriminaalpolitseist, julgestuspolitseist, piirivalveameti ning kodakondsuse- ja migratsiooniametist.
Mis on pärast reformi muutunud? Enne sellele vastamist meenutan, kuidas ajakirjandus ja politsei on aegade jooksul läbi saanud.
Oleme Lääne Elus avaldanud algusaastaist alates politseiteateid, nagu seda on teinud enamik Eesti ajalehti. Esimestel aastatel käisime Haapsalu politseimajas kohal. Seal andis valvekorrapidaja paksu žurnaali, kuhu oli kirjutatud kõik politseiga seotud sündmused. Kes sai baaris peksa, kes kakles kodus abikaasaga, kes jäi vahele poevargusega jne. Ajakirjanik tegi žurnaali lehitsedes valiku ja pani enamiku teabest kirja. Toimetuses teksti leheküljele paigutades tuli mõni teade välja jätta, aga üldiselt on ka lühikesed ja esmapilgul väheolulised politseiteated olnud meie lehes omal kohal.
Neid aegu meenutades tuleb nostalgiapisar silma. Politsei usaldas ajakirjanikke ega varjanud teavet. Ja usaldas seeläbi ka riigi kodanikke. Jutt käib tavalisest infost, mitte kriminaalpolitsei uurijate tööd puudutavast teabest. Kui oli mõni kuritegu, mille uurimist teate avaldamine võis segada, oli loomulik, et see lehte ei jõudnud.
Sajandinumber on vahepeal muutunud ja elu on kolinud internetti. Enam ei saa ega peagi käima politseimaja žurnaalist teavet kogumas. Ajakirjanikku ei lubata politseimaja korrapidajaruumi (mis on mõistetav), me ei tunne enam kõiki kodulinna korravalvureid, sest meil pole nendega sidet. Vanasti tundsime kõiki nime- ja nägupidi, sest suhtlesime nende töökohas, nemad käisid oma muredest ja kordaminekutest rääkimas toimetuses, regulaarselt ilmus politseitööd tutvustav ja korravalvurite huvitavast elust rääkiv Politsei Pilk.
Nüüd on infosulg. Selle nädala esmaspäevast tänaseni teatas politsei kahest Läänemaal olnud kuriteost. Avaldan need loo lõpus. Sellest võiks ju välja lugeda, et elu Läänemaal on nagu noaga lõigatult peaaegu kuritegevuseta. Oleks see nii, ent asi on muus.
Head lugejad, te ei vääri kuritegevusest teadasaamist! Teil pole vaja teada, millisel Haapsalu tänaval on need kohad, kus aeg-ajalt keegi peksa saab. Teil pole vaja teada, kui palju roolijoodikuid vahele jäi. Pole teie asi, mis poest viina varastati, mis tänaval autodesse murti, kus avarii juhtus, kus oli vägistamiskatse.
Nii arvab uus politsei– ja piirivalveameti juhtkond. Pagunikandjate ülemused, kes selle süsteemi on välja mõelnud, leiavad, et kuriteoteated ja kriminaaluudised kuuluvad neile. Nad tahavad olla kontrollijad ja nad ongi. Peale seadustest kinnipidamise kontrollivad nüüd ka infot. Mitte et nad enne oleks seda vähe kontrollinud, sest avalikkuseni jõudis varemgi ainult see teave, mida nad arvasid heaks avaldada, aga sellist olukorda, nagu praegu, pole Eesti politseis kunagi olnud. Ma ei süüdista siin vähimalgi määral pressiesindajaid ja väiksemaid politseijuhte, sest nad kõik on korralikud ametnikud, kes peavad täitma käsku. Teisiti ei saakski.
PPA on võtnud nüüd reegliks saata ajakirjanikele ainult “olulist” teavet. Muu pole oluline. Kui PPA kodulehe operatiivinfot vaadata, siis saame teada üht osa tõest. Sel nädalal pole kedagi tapetud, keegi pole autoga inimest surnuks sõitnud, lennuk pole Haapsalu veetorni ramminud… Väga hea, et pole. Neid teateid pole, järelikult pole juhtunud — see on selge ja loogiline. Aga kas ma saan eeldada ka seda, et ühtegi autosse pole sisse murtud? Ei saa, sest see pole politseile “oluline teave” ja seepärast seda kodanikele ei avaldata. Me ei saa enam teada kümnetest nädala jooksul (tihti ka päevas) olnud väikestest kuritegudest.
Juhtunud on aga paljud need asjad, mida eespool kirjeldasin. Uue ameti juhid võivad kümnel moel oma käitumist õigustada ja otsida lugematul hulgal tõdesid, miks see kõik hea on. Kahjuks on inimesed kapseldunud oma ametkonna maailma. Tõsise näoga räägitakse avalikkuse ees, et ainult valitud info jagamine on kõigile kasulik, keegi ei kaota midagi, kõik on tegelikult korras ja endine ning elame sõbralikult edasi. Ainult et üks asi on puudu: usaldus sõprade vahel. Politsei ei usalda ajakirjandust ja seeläbi ka lugejaid ehk kodanikke. Politsei leiab, et nad teavad paremini, mis inimestele hea on.
Miks see info siis nii tähtis on?
Suure osa politseiinfo avalikustamiseta tõstab politsei end teabe käitlemise kõrgeimale astmele, kuigi peaks olema madalaimal. Politsei asi on anda inimestele infot. Mida rohkem, seda parem. Uurimist segavat infot politsei niikuinii ei avalda ja las see jääb kõrvale. Ajakirjandus on politseiinfo vahendaja lugejale. Viimane aste, ehk kõrgeim, on lugeja. Praegu on seda aga politsei. Ta on seda seeläbi, et teeb kohe valiku ära ja ei edasta teavet, mida ta arvab, et lugeja ei vaja. Tegelikult peaks esimene filter olema ajakirjandus. Ajakirjanikud on aastaid oma ametit õppinud, neil on kogemusi ja teadmisi, kuidas ja millist politseiteavet avaldada. Kui pole konkreetset keeldu, valib ajakirjanik suurest infohulgas õiged killud välja, mis ei pruugi olla “õiged”, aga eeldatavalt on. Igast tulemasinavargusest pole tõesti mõtet kirjutada, aga seda otsustab ajakirjandus, mitte politsei. Viimane otsustaja on lugeja, kes vaatab lehest, mida ta ajakirjaniku valitud lugudest loeb. Kui ei meeldi, ei loe. Lihtne. Praegu otsustab aga politsei kohe eos ära, mida lugeja teada saab. Sisuliselt on tegemist diktatuuriga.
Miks politsei nii käitub? Mulle jätab see mulje mainekujundusest. Kui krimiuudiseid lehes pole, siis pole ka juhtunud. Ja loomulikult teeb politsei nii oma elu lihtsamaks. Tegelikult teevad elu lihtsamaks ainult paaril inimesel prefektuuri kohta. Neil, kes info edastamise ja töötlemisega tegelevad. See kokkuhoid on muidugi naeruväärne, seda enam, et kogu teave on neil elektrooniliselt niigi olemas, vaja on arvutil vaid “send” vajutada.
Üks kulunud ajakirjandustõde ütleb: inimestel on õigus teada. Neil on õigus teada ja selle teadmise põhjal ise otsustada. Neil on õigus teada, et nende küla või tänava majadesse on viimastel päevadel sisse murtud ning isegi, kui kahjusummad on mõne saja krooni piires, on see inimstele tähtis teave. Nad saavad selle järgi oma käitumist muuta, olla tähelepanelikumad, hoida oma ja naabri asjadel silma peal.
Info varjamisega võtab politsei inimestelt ära ka ühe tavalise ja inimliku vajaduse — lugeja ei saa rahuldada uudishimu. Pole mõtet pead liiva alla pista ja öelda, et inimestele ei meeldiks lugeda asjadest, mis on juhtunud teistega ja millel on kriminaalne maik juures. See on ja jääb alati nii, et uudishimu on lehelugemise ja üldse elamise tähtis osa. Pole midagi taunitavat selles, et inimesed saavad teada, kus kõrtsis kakeldi või millisel teelõigul politsei roolijoodikuid püüdis. Isegi, kui see nende elu otseselt ei mõjuta.
Valitsejad räägivad valitsemise läbipaistvuse suurendamisest, ise aga hoiavad rusikas kätt taskus, nagu Arnold Rüütel lapsepõlves, kui nägi nõukogude tanke kodutalust mööda sõitmas. See rusikas käsi ei näita küll kodanikust hoolimist ja läbipaistvust.
Selle nädala politseiuudised (varasemalt oli neid laias laastus 10 korda rohkem):
Ajavahemikus 15.01 kl 17 kuni 20.01 kl 9.30 on sisse murtud Taeblas Nurme t asuvasse asutuse territooriumile, kust varastati 15 veoauto lehtvedru komplekti. Kahju on avaldaja hinnangul 15 500 krooni.
Ajavahemikul 22.12.2009 kuni 17.01 on sisenetud Oru vallas Uugla külas tallu, kust esialgsel hinnangul varastatud hüdrofoor pump. Kahju on selgitamisel.
Arvamuslugu ilmus 22. jaanuaril Ivar Soopani blogis pealkirjaga “Avalikkusele oluline, politseile mitte”.
