|
Riigi arengu ja muutumisega peavad käima kaasas ka riigisisesed piirid, mille muutumatus ei saa olla eesmärk omaette. Praegune Eesti haldusjaotus on kasvanud välja külanõukogudest, on killustunud ja eluvõõras.
Eri teenuste ja soodustuste huvides peavad inimesed registreerima end ühe või teise omavalitsuse elanikuks. See lõhub isegi perekondi - näiteks on pereema kodulähedase lasteaiakoha nimel valla, pereisa aga teise lapse hea hariduse huvides maakonnakeskuse elanik.
Ebaratsionaalse omavalitsussüsteemi tõttu on elanikukeskne suhtumine asendumas omavalitsusekeskse mõtlemisega. Suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade planeeringud ei moodusta tervikut, kuna tegu on maksumaksjate pärast võistlevate omavalitsustega.
Väikesi ja suuri omavalitsusi on ka mujal Euroopas, kuid nii suure pädevuse ja laiade ülesannetega, kuid samas nii väikese elanike arvuga omavalitsusi kui Eestis, mujal ei leidu.
Eri suurusega omavalitsused ei suuda täita ühesuguseid ülesandeid. Tegelikult osutavad väikeste omavalitsuste elanikele mitmeid teenuseid suuremad naaberomavalitsused, enamasti maakonnakeskused.
Riik lahkub maapiirkondadest
Väikestes omavalitsustes sõltuvad elanikud otseselt võimulolijatest. Samas puuduvad võimalused ja piisav hulk inimesi, kes oleks alternatiiviks olemasolevale võimule. Selline olukord on soodne pinnas korporatiivsetele ja perekondlikele võimusuhetele.
Eesti omavalitsussüsteemi areng on toimunud vastupidiselt inimese praktilistele vajadustele ja tegelikule liikumisele. Omavalitsusi on tugevdatud valdade ja linnade tasemel, samas kui inimese elu on järjest vähem valla- või linna- ja üha enam maakonnakeskne. Haiglad, ühistransport, koolivõrk, huviharidus, töökohad ja vaba aja veetmine koonduvad üha rohkem maakonnakeskustesse.
Kahjuks on nende tähtsus administratiivsete keskustena vähenenud. Riik lahkub maakondadest, asutuste ja ettevõtete juhtimine koondub üha enam Tallinnasse ja Tartusse, kuhu koonduvad ka investeeringud ning paremad töökohad.
Elu koondub vaid üksikutesse keskustesse
Keskvõim peab nägema elanikku ka seal, kus omavalitsused on nõrgad või ei soovi ühineda ega koostööd teha.
Seepärast ongi Eesti halduskorraldus ning omavalitsuse piirid valitsuse ja parlamendi vastutus, mitte ainult omavalitsuse mure ja vabatahtliku koostöö tulemus. Otsustamatuse tagajärg on aga hiiliv haldusreform, mille käigus koondub elu üha rohkem kolme-nelja keskusesse.
Haldusreformid on toimunud kõikides Euroopa Liidu riikides ning mitte kusagil ei ole seda õnnestunud teha ainult vabatahtlikult. Reformide aluseks on olnud poliitiline kokkulepe.
Omandi-, maa- ja rahareform ei olnud vabatahtlikud ning nendele ei eelnenud põhjalikke arvestusi mõjude kohta, ometi oli vajadus nende järele ilmselge.
Vabatahtliku ühinemise tulemuseks on väga erineva suuruse ja teovõimega omavalitsused, millele on keeruline anda ühesuguseid ülesandeid ja tagada tulubaasi. Samuti võivad toimuda ühinemised vales suunas - ühe keskuse tagamaa liitub teise omavalitsusega või jäävad ühinejate vahele väikesed omavalitsused.
Ühine hariduselu ja prügimajanduse korraldus
Eesti riik suudab regionaal- ja omavalitsuspoliitika kaudu arendada 20-25 tugevat regiooni ja keskust. Valla või kihelkonna muutmine toimivaks omavalitsuseks ei ole jõukohane.
Eelistades kihelkondlikku või valla-linnakeskset haldusmudelit, valime Tallinna-kesksuse - tugeva pealinna ja killustatud, ilma tugevate keskusteta regioonid.
Tugevad maakondlikud omavalitsused tasakaalustavad keskvõimu paremini. Neile saab riik anda üle mitmeid ülesandeid, nagu maakonnaplaneeringu ja ühistranspordi korralduse. Mõistlik on ühiselt korraldada hariduselu, prügimajandust ning lahendada kommunaalküsimusi.
Elanikukeskse elukorralduse tagamiseks tuleks seadustada avalikud teenused ning tugevdada külavanema institutsiooni. Lisaks võimaldab maakondlik omavalitsus lahendada maakonna omavalitsusliidu ja riikliku maavalitsuse ebamäärase konkureeriva olukorra.
Viimase aja arengud kinnitavad, et valdade ja linnade esindajatest moodustatud maakonna omavalitsusliidul ei kujune tugevat maakondlikku identiteeti ja tal on raske vastutada tervikliku ning tasakaalustatud arengu eest.
Delegeeritud esindajad saavad mandaadi valla või linna tasandil ja on kohustatud kaitsma eelkõige omavalitsuse huve. Nii kistakse maakond tükkideks.
Rahvas on reformiks rohkem valmis
Kui valdade ja linnade kuulumine omavalitsusliitu ja selle otsused omavalitsustele on kohustuslikud, on sisuliselt tegu teise tasandi omavalitsusega.
Lähtudes Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetest, peaks sellisel omavalitsusel olema ka iseseisev tulubaas ja soovitatavalt otsevalitud esinduskogu. See aga ongi maakondlik omavalitsus.
Mõistlik on ühendada toimivad maavalitsused ja omavalitsuste liidud, säilitades tegevuse järjepidevuse ja pädevad inimesed. Maakonnast omavalitsuse kujundamine võimaldab vältida ka vaevarikast kohalike omavalitsuste ühendamist.
Ümberkorraldamist vajab ka riiklik-territoriaalne juhtimine ning keskvõim. Mõistlik oleks likvideerida regionaalministri institutsioon, andes omavalitsuste üldpoliitika ja perekonnaseisutoimingud üle siseministrile, planeeringud keskkonnaministrile ning põllumajandusministrile regionaalsed toetused, ühendades need maaelu arengukava raames antavate toetustega.
Regionaalpoliitika on edukas, kui see on kogu valitsuse prioriteet ning seda koordineerib peaminister.
Senised katsed haldusreformi läbi viia on ebaõnnestunud, see on vähendanud ka haldusreformi veendunud toetajate usku selle võimalikkusesse. Tundub, et rahvas on haldusreformiks rohkem valmis kui poliitikud.
Parlamendierakondadest on haldusreformi vastutust valmis kandma ainult IRL. Reformierakond ei ole sellest huvitatud, kuna on esindatud tugevalt maakonnalinnades ja tagasihoidlikult valdades.
Samuti ei ole muudatustest huvitatud Rahvaliit, kes on tugevalt esindatud valdades, aga peaaegu olematu linnades. Nii on nad üheskoos moodustanud reformivastase koalitsiooni ning jutlustavad omavalitsuste autonoomiast, vabatahtlikust ühinemisest, võimu kaugenemisest, täiendavate uuringute vajadusest jne.
Selle retoorika taga on parteipoliitiline arvestus, mitte mure omavalitsuste ja rahva pärast. Ülejäänud erakonnad suhtuvad haldusreformi ebalevalt, sest nad ei tea, mis on neile poliitiliselt kasulik.
Rahaliste hüvede pakkumise asemel võiks peamiseks valimisvõitluse teemaks olla haldusreform ning valijad võiksid poliitikutele märku anda, et nad on selleks valmis. Siis julgevad ka erakonnad otsustama asuda.
