|
Praegu maailmas valitseva toiduainete hinnatõusu tingimustes tuleks rakendada seniseid kogemusi geneetiliselt muundatud toiduainete (GMO) kasutamises ning kummutada eelarvamused, mis levivad eelkõige lääneriikides.
Aastatepikkused uuringud on näidanud, et GMO-viljad ei ohusta inimest ning on sama turvalised kui tavalised viljad. Seda on tõestanud üle 3 triljoni GMO-viljast valmistatud toiduportsjoni, mis on maailmas juba ära söödud. GMO-viljad on vastupidavamad nii põua kui liigse niiskuse puhul, nõuavad vähem väetisi ning lõppkokkuvõttes tähendavad nii maa kui kütuse säästmist.
Mis on peaasi - nad võivad teha lõpu näljahädale olukorras, kus nälgivaid inimesi on ÜRO andmetel 850 miljonit! Seega pole minu arvates põhjust paanitseda, vaid tuleb kainelt mõelda.
Rahutused 30 riigis
Pärast aastaid kestnud teadustööd ja praktikat on järjest ebaeetilisem öelda, et meile ei meeldi GMO-viljad. Pikas perspektiivis on meil ju valida üksnes nälja või toimiva õlekõrre vahel. Loomulikult tuleb jätkata sõltumatut teadustööd antud vallas. GMO-temaatika kõrval tuleks sama tähelepanelikult mõelda ka kohaliku tasandi ja jätkusuutliku põllumajanduse peale, mille võimalused näivad tänasest praktikast palju suuremad.
Kas te teadsite, et eelmise aastaga võrreldes maksab riis Sierra Leones 40%, pastatooted Itaalias 14% ning munad USAs 24% rohkem? Need on vaid mõned näited toiduhindade tormijooksust maailmas. Maailmapanga andmetel on toiduhinnad viimase kolme aasta jooksul tõusnud 85%, mis on paljudele Aafrika maadele liig.
Mitmes Aasia ja Aafrika riigis on see põhjustanud streike ja rahutusi, järg on jõudnud juba ka Portugali kalurite ja Hispaania veokijuhtideni - seda küll kütusehindade järsu tõusu tagajärjel. 2007. aasta maist tänaseni on toiduhindade tõusuga seotud rahutusi toimunud juba 30 riigis.
Teemaga tegeldakse aktiivselt ka Euroopa Liidus, mille põllumajandusministrite kriisikohtumine toimus mõni nädal tagasi. Hinnatõusu võtmes võeti arutluse alla nii varasem plaan reformida ühist põllumajanduspoliitikat (CAP) kui ka meetmed muutunud olukorraga toimetulekuks.
Kahjuks on nii Saksamaa kui Prantsusmaa, aga ka suure põllumajandussektori osakaaluga Poola saanud maailmaturu toiduainete hinnatõusust tuult tiibadesse, kritiseerimaks CAPi reformi ning subsiidiumide kärpimist.
Mitte ainult "halb aasta"
ELi suurriikide tagurlikele nõudmistele on siiani tugevalt vastu seisnud põllumajandusvolinik Mariann Fischer Boel, kes ütles, et ta ei ole huvitatud protektsionistlikust lähenemisest, mis läheks vastuollu meie põhimõtetega, millele toetudes peetakse maailma kaubandusorganisatsiooniga läbirääkimisi.
Põllumehed on küll harva saagiga rahul, aga sel korral ei ole kindlasti tegemist üksnes "halva aastaga". Kas tegu on pikaajalise kriisi või suure paanikaga, selles osas annab arutust aeg. Hinnatõus on igatahes kestnud alates 2006. aastast ning tõenäoliselt jätkub veel lähitulevikuski. Miks on aga toiduainete hinnad nii palju tõusnud?
Oleks ohtlik öelda, et toiduained on kallinenud ühel konkreetsel põhjusel, nagu tihti väidetakse, vaid see on tõenäoliselt mitme põhjuse koostoime tagajärg.
Üks neist on kindlasti naftahinnad, kuid enamikus arengumaades moodustavad need ekspertide hinnangul keskmiselt kümme protsenti toidu jaehinnast. See ei ole vähe, aga kaugeltki mitte määrav. Nafta on tõesti kallis. Naftabarreli hind, mis oli 2004. aastal 40 USDd, on tänaseks kasvanud üle kolme korra. Kuid samal ajal on hüppeliselt kasvanud nn Aasia tiigrite - Hiina ja India - kütusetarbimine.
Mis puudutab Aasia tiigreid ja teisi arenevaid piirkondi, siis toitumisharjumuste muutumine on arengu ja jõukuse tekkimisega kaasnev paratamatus - suurenev lihatarbimine tähendab suuremat põllumaad loomatoidule. Kasutatav maa on aga piiratud ja põllumehed otsustavad hindade järgi, mida toota. Olgu öeldud, et ühe kilo loomaliha tootmiseks on tarvis 6-8 kg taimset loomasööta, mille asemel võiks sama hästi kasvatada mõnd inimeste toidulauale sobivat teravilja.
Maailma toidupuuduse üheks põhjuseks on ka asjaolu, et inimkonna arvukus suureneb tempokamalt kui põllumajanduse tootmise tõhusus. Hektar põllumaad, mis 50 aastat tagasi pidi toitma kaht inimest, peab aastal 2020 toitma juba viit.
Praeguse kriisi põhiliseks probleemiks on kujunenud musta irooniana juba aastaid kummardatud ja järjest enam põllumaid hõlmav biokütuste tootmine. Suur osa farmereid müüb oma vilja nüüd bioetanooli ja biodiisli tootmiseks.
Saatan peitub detailides
USA annab oma farmeritele rohelise energia ehk biokütuste tootmiseks 11-13 miljardit dollarit subsiidiume aastas. Seetõttu läheb näiteks kolmandik maisitoodangust seal otse etanooliks, samas kui kümme aastat tagasi oli see näitaja üksnes 5%. EL on võtnud siduva kohustuse kasvatada 2010. aastaks biokütuste osakaalu kogu kütusekasutusest 5,75 protsendini.
Oma osa toiduhindade tõusus mängivad ka suurte viljatootjate Austraalia ja Ukraina järjestikused põua-aastad ning suurimat sealihatootjat Hiinat vaevanud sigade kõrvataud.
Lisandub veel naftahinna tõus ning valitsuste kahjulikud makromajanduslikud sammud, nagu viljaekspordi piiramine või keelamine. Tõusnud maisihind on mõjutanud otseselt asendustoiduainete riisi ja nisu hinda. Õli valavad tulle ka spekulandid.
Huvitav on lugeda Maailmapanga viimast analüüsi käesoleva kriisi kohta, mis toob toiduainete tootmisega seotud probleemina üllatuslikult välja selle, et tootmistsükkel on koondumas väheste suurkorporatsioonide kätte. Ainult kümme korporatsiooni kontrollib kogu Ameerika 30 miljardi dollari suurust pestitsiidide turgu. Seega oleks oluline, et vähemalt Euroopa Liidus on tagatud vaba konkurents ning mõistlikud hinnad.
Millised on praeguse kriisi lahendused, kui arvestada, et Aasia kasvust tingitud toitumisharjumuste trend ei muutu ning et elanikkonna rikkam osa tarbib tõesti järjest enam liha ja piimatooteid?
Tundub, et kõige konkreetsema sammuna tuleks lääneriikidel kiiresti üle vaadata biokütustega seonduv poliitika ning tunnistada, et kasvuhoonegaaside vähendamise lahenduseks ei saa olla rohelise energia kasv inimeste toidulaua arvelt.
Rahvusvaheline toiduainete poliitika instituut on oma hiljutises aruandes välja arvutanud, et kui biokütuste tootmine külmutataks eelmise aasta tasemele, kukuks maisi hind 2010. aastaks 6% ning 2015. aastaks 14%.
Hüpotees, mille kohaselt lõpeks ka biokütuste tootmine, annaks instituudi hinnangul samadeks aastateks maisi puhul vastavalt 20- ja 21protsendilise hinnalanguse.
Toimetulek kriisiga
Mis puudutab rohelist energiat, siis on selge, et biokütuste kasutamine ei saa tulla meie toidulaua arvelt. Kui meie läänes tuleme kriisiga ühel või teisel viisil toime, siis arengumaade osas ei saa selles nii kindel olla. Mitte miski ei õigusta meie kasvavat biokütuste tarbimist ja tootmist, kui inimesed sellepärast nälga surevad.
Tähtis on ka see, et EL jätkaks vabaturumajanduse toetamist nii sõnades kui tegudes - meie oleme WTOs piisavalt tugev läbirääkimispartner. Loodetavasti on praegune kriis andnud tugeva tõuke ka nendele, kes on siiani emotsioonide najale toetudes vastustanud GMO-viljade laialdasemat kasutust.
Toomas Savi, Euroopa Parlamendi liige, Reformierakond
