Samas tuleb nüüd välja, et mitmed põllumehed on pidanud keskkonnatasu raames maksma ka olematute lehmade eest.

Neid fantoomlehmi pole lautades kunagi olnudki, lihtsalt on maamees kas perspektiivitundest või nii igaks juhuks oma lauda hoopis poole suuremaks ehitanud ja ametnikud arvestavad tühjale loomakohale fantoomlehma juurde.

Nii hoiatab Tartumaa põllumees Andres Härm tänases Maalehes maamehi, et kogu keskkonnaalases maksuarvestuses on konks sees: maks ei käi mitte lehmade arvu järgi, vaid hoopis laudas olevate loomakohtade arvu järgi. Kui oled ehitanud 500kohalise lauda, kus pead 400 lehma, tuleb saastatuse kompenseerimiseks maksta ikka, otsekui oleks sul 500pealine kari.

“Ametnikke ei huvita, mitu looma sul laudas on, vaid see, mitu kohta sul on,” kritiseerib Härm seda, et paljud põllumehed on niimoodi kõrvetada saanud.

Selline kohamaks on asjakohane näiteks linnufarmis, kus lindude kisa ja sulgede sabin tõuseb taevani, nii et keegi ei suuda mitutkümmet tuhat kana üle lugeda, või seafarmis, kus kärssninade juurde nakkuse kartuses ei saagi ametnikku saata.

Aga lehmad ja noorloomad on ju kõik nummerdatud, märgid kõrvas ja PRIAs arvele võetud. Mida imet siis põllumehed kogu aeg uusi dokumente täitma peavad ja ka olematute loomade eest maksavad? Kariloomade loendust ja keskkonnatasu arvestust võiks ju teha nagu hotellinduses, kus öeldakse ikka, et hotellikohtade täituvus on 50% või 70%.