Erki Nool oravate tankis
Tavaliselt käib sedasi, et kui seaduseelnõu Riigikokku jõuab, on suuremad lahingud selle ümber juba maha peetud. Ümarlauad, läbirääkimised, kooskõlastused – kõik see on seljataga. Kätte on jõudnud rahvasaadikute kord asja uurida ja siis nupule vajutada.
Neli aastat keskkonnaministeeriumis ette valmistatud ja lõpuks Riigikokku jõudnud uue jahiseaduse eelnõuga on risti vastupidi. Tööd on küll palju tehtud, vastasseis kahe mõjuvõimsa seltskonna – jahimehed ja maaomanikud – vahel pole paraku aga kusagile kadunud.
Jahimehed küsivad otse: kas tõesti tehakse Eesti Vabariigis seadusi käputäie suurmaaomanike huvides? Kas tõesti tulevad mõisaajad tagasi, kui saksad said jahil käia, aga talumehel tuli vaadata, kuidas vaikselt paelu panna?
Metsaomanikud tahavad, et jahimehed maksaks põdra kahjustatud puud kinni, põllumehed, et arvele tuleks lisada ka metssea üles küntud põllud.
Maaomanik otsustaks, kes tema maal jahti peab, tema kehtestaks rendihinna ning jahimehed hakkaks põdra-, metskitse- ja seakahjustusi omast taskust kinni plekkima. Jahimehed pole sellega nõus. Kui jahimees teab, mis metsa minemine talle lõpuks maksma läheb, riputab ta püssi varna või läheb sinna salaja.
Nende arvates ei peaks jahiseaduse eelnõu praegu arutama mitte lugupeetud rahvasaadikud, vaid et selle hämarate ehk korruptiivsete telgitagustega tasuks lasta tegelda hoopis pädevatel ametkondadel.
Sotsialismus peab lõppema, põrutavad maaomanikud.
Nõukogude ajal kaaperdas riik maa ning ühes sellega ka omaniku õiguse omal maal jahti korraldada. Nüüd kui nõukaajast on üle paarikümne aasta möödas, tuleks õiglus taastada.Ei tahaks praegu keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse ega Riigikogu keskkonnakomisjoni verivärske esimehe Erki Noole nahas olla.
Pea kolm aastat tagasi vandus tollane keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, et eelnõu jõuab kohe-kohe riigikogulaste lauale. Eelnõu koostaja Egon Niittee ütles toona häbenemata välja, et see on Reformierakonna poliitiline tahe.
Nüüdseks on Tamkivi ammu läinud, oravate tahtmine saamata. Kahjuks ei lahene ükski vastasseis iseenesest. Ja sellises olukorras oleks mõistlikum hoopis aeg maha võtta ning üritada siiski asja parandada.
Muuseas, nii palju rahvusvahelist tähelepanu pole ilmselt ükski teine seaduseelnõu kunagi saanud.
Kui Riigikogu kodulehte külastada, näeb, et arvamusi on tulnud nii Pakistanist, USAst, Serbiast kui Taist, nii Jaapanist, Turkmeeniast, Argentinast kui Venest. Ja need on vaid mõned üksikud näited.
