Elu maal ei ole kitsa rühma huvi
Kui tööd ka leiaks, ei ole kohapeal piisavalt tarbijaid, kellele töö vilju müüa.
Kas on siis mõtet vastuvoolu ujuda ja tegelda regionaalse arenguga? Tahame või ei, protsessid ja arengud toimuvad ka siis, kui me ise midagi ei tee. Kuid tark oleks siiski oma pikemad eesmärgid kokku leppida ja protsesse selles suunas mõjutada.
Loodus eeskujuks
Loodus oma mitmekesisusega on fantastiline struktuur, kus leidub kohta nii suurtele kui väikestele ja nende vahel on tugevad seosed. Ühe liigi hävimine muudab kogu süsteemi toimimist. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et tegu on väga targa süsteemiga, mille arengud on küll aeglased, kuid väga pikaajalised.
Ka majanduses ei saa keskenduda pidevale mahtude suurendamisele ning ainult selle abil efektiivsust tõsta. Ka väike- ja keskmise suurusega tootjad on olulised, tagades ettevõtluse kasvulava ja kattes nišid, mida suurtootmises pole mõistlik teha.
Praegune murekoht on maal asuvad ettevõtjad ja elanikud – neile eluks vajalikud teenused kaovad, kuna pole kasumlikud. Kuid me vajame kindlasti maal elavaid inimesi, kes hoiavad sealse süsteemi toimivana, tagavad selle elukõlblikkuse ning toodavad vajaliku toidu. Poes oleme harjunud vaatama hinda ja ostma selle järgi, tootja asukohariik on teisejärguline. Kuid kas oleme mõelnud ka sellele, et äkki ühel päeval ei saa enam piiri tagant odavaid toiduaineid osta, sest mingi suurema ootamatuse tõttu tarbivad nad seda seal ise?
Millest alustada, et elu maal edeneks? Avalikus ruumis liikuv info võiks rohkem keskenduda positiivsetele sõnumitele ja vähendada linnakesksust. Seeläbi leiaksid ehk paljud julgust, et siduda oma plaane maaeluga ja ajada oma äri linnadest väljaspool.
Riik saaks tagada taristu olemasolu ja toimimise, vajadusel sellele ka ajutiselt peale makstes. Arengud on kinni kohalike omavalitsuste eelarvetes ja suutlikkuses, mis on piirkonniti väga erinevad.
Lisaks oleks üks võimalus ka maksusoodustuste tegemine ettevõtetele: praegu makstakse eelarvest summasid inimeste sotsiaaltoetusteks ja ravikuludeks, töökoha olemasolul need summad väheneks, ja suureneks töötaja pealt saadavate maksude osa.
Eesmärk võiks olla hoopis hajutatum paiknemine. Külastasin hiljaaegu Rootsi ettevõtjaid, kes tegutsesid 100 km kaugusel Stockholmist, ning huvitav oli kuulda, et enamik neist pidas oma klientideks 100 km kaugusel elavaid linnaelanikke.
Kvaliteet on tähtsam
Nende kaup ja teenused leiti üles ka suurest keskusest väljaspool. Farmis, kus on oma pood, käivad ostjad kvaliteedi järel, ehkki ka seal oli veel kümne aasta eest põhiargumendiks odavam hind.
Klientidele on tähtis näha, millistes tingimustes seda toodangut valmistatakse, see tagab usaldusväärsuse.
Me ei tohiks keskenduda ainult üksikutele eesmärkidele, seades otsustamise põhikriteeriumiks tasuvust. Raha peaks olema ainult mõõdikuks ja vahendiks, mille abil seada prioriteete ning plaane ellu viia. Elu peab planeeritult edenema tervel Eesti territooriumil.
