Elame suletud ustega kohas
Haridusminister Jaak Aaviksoo teatas hiljuti ajalehe Valgamaalane vahendusel: “Mõistlik oleks mitte protsesside vastu võidelda, vaid mõelda, kuidas need endale vastuvõetavamaks teha.”
Mõtlesin kaua, kuidas teha endale vastuvõetavaks see, et vanurid peavad kilomeetrite tagant endale leiba tooma, et terve koolikompleks jäetakse tühjaks, et pered kolivad Eestist minema.
Äravool ei puuduta enam ainult ääremaid – tean ka tallinlasi, kes kolivad Soome, Rootsi või USAsse. Kuidas me sellega leppida saame? Pealegi arvan, et ministri ülesanne peaks olema just negatiivsete protsessidega võitlemine.
Helme alevik oli kunagi elu täis ning kõik keerles siinse kutsekooli ümber. Aga siis hakkasid põllumajanduserialad kaduma ning kooli tulevik muutus kahtlaseks.
Seetõttu ei tulnud kooli enam noori õpetajaid, lapsed läksid mujale õppima ega tulnud pärast kõrgkooli koju tagasi. Nii muutus mõttetuks lasteaed ja pandi kinni.
Lõputud sulgemised
Üha rohkem Helme põlisasukaid jõudis pensioniikka ega olnud enam kuigi ostujõulised – suleti poed. Kirju saadeti vähe – pandi kinni postkontor, mis oli olnud ka külarahva kokkusaamiskohaks. Viimasena suleti tänavu 18. juunil kutsekool.
Praegu pole terves alevikus enam ainsatki avalikkusele mõeldud asutust. Siin töötab vaid katlamaja, kus on palgal paar meest – need on ka ainsad töökohad kogu Helme peale. Elanike keskmine vanus on 60 ringis ja noortel pole siia tulla enam mingit mõtet.
Minister Aaviksoo teatas Valgamaalases ka seda, et: “Teine usk, mis inimestes on, et kui viime koolid kõikidesse nurkadesse, lahendame sellega hõreda asustuse probleemi. Selle taga on muudki huvid, nagu endi töökohad ja poliitiline huvi.”
Kes küll võiksid uskuda, et koolide kõikidesse nurkadesse viimine lahendab hõreasustuse probleemi? Ühtki sellist mulle ei meenunud, küll tuli meelde aga mitmeid, kelle arvates koolide sulgemine hoopis tekitab hõreda asustuse mure.
Ma pole päris kindel, mida Eestis regionaalpoliitika all täpselt silmas peetakse, kuid oletan, et mõeldud on iga nelja aasta tagant korduvat arutelu, mille käigus üritatakse tõestada, et viie vaese ja elanikest tühjaks jooksva valla kokkuliitmisel saame tulemuseks ühe rikka ja rahvarohke.
Mul ei ole häid lahendusi inimeste äravoolu peatamiseks, ent kindlasti ei aita meid väikekoolide sulgemine või omavalitsustelt raha kärpimine.
Hea näide Lätimaalt
Helme naabervald Lätist, kellega tihedalt suhtleme, ütles, et nende valitsus jättis suurel kriisiajal omavalitsustele ette nähtud summad erinevalt Eestist samaks. Aga meie meediast jääb mulje, et Läti on täielik heidikriik, kust ei tasu mingis osas eeskuju võtta.
Muidugi ma rõõmustan, et rahvusvaheline reitinguagentuur Standard & Poor’s tõstis Eesti krediidireitingut. Mind teeb uhkeks ka see, et oleme rahvusvahelise valuutafondi silmis usaldusväärsed.
Mis loeb nende saavutuste kõrval see, et veel üks tuttav kolis koos oma naise ja lastega Soome? Või siiski?
