|
Suurtöötlejate soov on tootlikkuse mahupõhine tõstmine. Strateegia toel relvastatakse suurtöötlejad kõigepealt toorpiima ümbertöötamise võimekusega, seejärel pakutakse toorpiima tootjatele piimakarja suurendamise võimalust tootmismahu suurendamiseks. Juhuks kui keegi peaks strateegiaga ettenähtud arengute käigus avastama, et rohkem raha on võimalik vähema vaevaga teenida tänu tehnoloogilisele tasemele, on piimatöötlemise rong juba läinud kogu töötlemislaiuse ulatuses. Ja lüpsjad töötlejatelt lüpsta saanud nagu alati, sest riik on (suur)töötlejate poolel.
Meile räägitakse regionaalkorralduse haldusreformist kui „ruumilisest planeerimisest 2030+“ ning seda, et Eesti on looduskaunis omariikluse paik. Pole kuulda aga arutelu investeerimisruumi loomisest ega maatööstuse infrastruktuuri vajaduste põhjendamisest. Gurmeeniši väärindus vajab aga väga spetsialiseeritud arenguid koos toetava tähelepanuga väiketöötlejatele mõeldud meetmete kujul.
Mis peaks strateegiale sisu andma? Turunduskulude kalkuleerimine, tehnoloogilise taseme investeerimisotsused tooteliikidele spetsialiseerumise kaupa jms paistavad kogu rahvusliku piimanduse strateegia ulatuses teisejärgulised – läbi kumab mõtlemine, et seadmed ja töötlemismaht annavad käibemahu kasvu iseenesest. Sellest hakkab tulema tootearenduse kulude kate, mille järel saab omakorda asuda kinni toppima ekspordikasumi, auku kui seda enam maksmaksja toetusrahaga tasandada ei õnnestu. Eestis on toorpiimaga isevarustatuse tase 163% (2010) mis tähendab ekspordisundust ja jällegi ülimalt kahetsusväärselt toimub see ilma piima väärindamata. Lisandväärtus jääb saamata.
Aastaks 2020 soovitakse tõsta toorpiima tootmismaht Eestis 1 miljonile tonnile aastas (praeguselt 695 000 tonnilt aastal 2011). Kas selleks on arukas piimatööstust riikliku tsentraliseeritud juhtimise kaudu kontsentreerida? Praeguse tootmiskorralduse ning tehnoloogilise taseme ning iseäranis „targa raha“ investeerimisotsute tegemise võimekuse juures ilmselgelt mitte. Pangad juba pakuvad poolvägisi laenuraha seal, kus saavad kokku hea äriidee ja korralik ärimudel. Väiketootjate ja väiketöötlejate, kes samuti väärtusi loovad, maksustamisest saadud tulu ei tohiks lubada ümberjaotamiseks suurtöötlejatele veelgi moodsamate seadmeparkide hankimiseks, et nad seeläbi väiksemate elatusallika ebaausa konkurentsi läbi välja suretaksid.
Ilmselgelt peaks lähitulevik kuuluma hoopis spetsialiseeritud väiketööstustele. Suurtöötlejad võtavad tootmisse üksnes massitooteid päevase toodangumahuga suurujärgus 100 000 ühikut ehk teisisõnu toovad maale välismaiste toodete valmistamise, sest oma tootearendus on nende seisukohalt mõttetult kulukas. Hädavajalikud konkurentsieelised on aga saavutatavad, kui õiget asja õpitakse tegema õigel viisil ja sealjuures kohe esimesel korral (säästes katse-eksituse ressursikulu). Eeldused selleks tuleb alles (taas)luua. Paraku strateegiast niisugust soovi ei paista.
Teadupoolest on Eesti rahvusvahelise priimuskuvandi osaks kujunenud ka tõsiasi, et eestlased ei saa pahatihti hakkama konkurentsieeliste praktilise rakendamisega, mistõttu need jäävad kasutamata kujul ajateljel vananema. Oma vigadest aga ei õpita. Olukord selles vallas on mitte ainult kahetsus-, vaid ka naeruväärne.
Suurettevõtetel eksimisruum „learning by doing“ protsessis puudub, õigemini on see on väga kulukas, sest sisult on tegemist tootmiskorralduse muutmisega. Rääkimata kulust tehnilistele lahendustele jm. Välisekspertide hinnangul on tootmiskorraldus Eestis tegutsevates ettevõtetes, sealhulgas piimandusettevõtetes üldse kõige suurem tootlikkuse tõstmist takistav tegur.
Spetsialiseerumise eelduseks on oma majandushuvide tundmine ning rahvuslike majandushuvide ühitamine ärihuvidega nii, et tegeliku majandustegevuse tulemusena oleks tagatud käibekapitali kassapõhiselt (mitte tekkepõhiselt) mõõdetav likviidsus. Turulugemise oskus peab jõudma väikeettevõtetesse.
Tegelikkuses on rahvusliku piimanduse olukord ennasthävitav: arusaamad edasiliikumise vajadustest ning võimalustest on puudulikud, alates ettevõtetest ja lõpetades huvisid esindava harukondliku ja ametkondliku riikliku juhtimisega.
Suurtöötlejad saavutaksid unistuste konkurentsivõime rahvusvahelistel turgudel, kui nad vähendaksid erinevate tootliikide arvukuse nomenklatuuri suurusjärgu võrra ning tõstaksid tootmismahtude võimekust kümnekordselt vähendatava tootenomenklatuuri mahus.
Äsja allakirjutatud strateegiast kumab suurtöötlejate eesmärk säilitada ülejõukäivalt mitmekesine valmistoodete nimekiri, kusjuures samal ajal loodetakse saavutada ettevõtete ümberseadmestamine nii, et toorpiima töötlemisvõimsus suudaks hõivata suurima võimaliku koguse kohe-kohe turule lisanduma hakkavast toorainest, mida on aastaks 2020 juurde tulemas 305000 tonni aastas.
Eesti piimanduse käekäigu pärast muretsejatel on aga piisavalt alust karta, et piimanduse strateegiaga kavandatav kontsentratsioon suurtöötlejate kätte likvideerib aastaks 2020 mitte ainult riski võtmise motivatsiooni tootjate seas, asutamaks väikest piimatöötlemise ettevõtet, vaid mõjub hävitavalt ka suurtööstusele enesele.
