E-kool kui pooltühi klaas

Näiteks see, et tegu pole ju e-kooliga — sest kool on seotud ikkagi õppimise ja kasvatusega –,
vaid e-päevikuga. Kooli nime ei maksa sel viisil pisendada ja kitsendatud tähendus hakkab mõjutama asjast aru saamist.

Teiseks olevat e-kooliga liitumine vabatahtlik, aga kas ikka on? Kui läheksin koolmeistrina tööle, kas mul oleks vabadus jätta õhtul hinded välja panemata, oma õppeplaan ja tunnikirjeldused e-kooli riputamata?

Küsisin seda möödunud sügisel ühe “esikümnesse kuuluva kooli” juhilt. Tema ütles küll, et kui kool on e-kooliga kord juba liitunud, siis seda vabadust õpetajale lubada ei saa.

Kontroll ja sunnitöö

Nii on e-kooli raudus nüüdseks enamik ehk umbes 80% üldhariduskoolidest. Mis veel imelikum — ka paljud kunsti- ja muusikakoolid on e-kooliga liitunud.

Seda isegi näiteks Viljandi-suguses linnas, kus inimesed üksteist tunnevad ja ka laste arv on igale õpetajale isiklikuks suhtlemiseks jõukohane. On ikka kummaline, kui esimese-teise klassi lapse näpuharjutusi klaveril või viiulil tuleb igal õhtul e-koolis hinnata-kommenteerida.

Mis puutub õpetajatelt nõutavatesse tunnikirjeldustesse, siis tuleb meeles pidada, et õpetamine-kasvatamine on kunst. Õhtul oma 5–8 tunni kirjeldamine e-koolis koos eesmärkide, õpitulemuste ja muu taolisega võib ju olla hea töö algajale õpetajale või normitäitmine sellele, kes nagunii konveieritööd teeb. Vähegi loova inimese tambib see aga küll vaimuvaeseks.

Vanemalgi on kohustus Internetis tuhnida, mis pole ju tasuta ning mille jaoks peavad paljud ekstra kuskile keskusesse kolistama. Ja lapse kadunud omaetteolek, enesekssaamine isiksusena, usalduse ja vastutuse kujunemine pideva kontrolli õhkkonnas on samasugune kui sunnitöölisel vahitorni vaateväljas.

Miks ülaltoodu nii irooniliselt kõlab? Esiteks seepärast, et sellises koolis mina küll töötada ei tahaks. E-päevik võib ju olla, aga mõistlikkuse piires ja neljapoolse kokkuleppena: laps–õpetaja–lapsevanem–juhtkond.

Teiseks sellepärast, et kasvatuslikust aspektist on selline e-päevik pigem tagasi- kui edasiminek. Vahetu silmast silma suhtlemine ja kasvatuslikud “pooltoonid” on tõrjutud eranditeks ning totaalne mõõtmine-kontroll muudetud seaduseks.

Kõige selle ja ka palju muu põhjal tekkis mõtisklus, kas õpetajad-koolijuhid ning lapsevanemad ei võiks oma rahulolematust sedalaadi e-koolindusega näidata sellest loobudes?

Rahulolematus ilmsiks

Pealegi, kas ei oleks pidanud e-kooli massilisele kehtestamisele eelnema mingigi uuring? Veel enam — e-kooli muutmine tuhandetele õpetajatele kohustuslikuks oleks eeldanud nende kaasamist e-kooli arendusse.

Ja kas kõik koolid ja lapsevanemad ikka peavad olema ühe eraettevõtte kohustuslikud kliendid?

Ma ei tea, kas riiklik e-õppe keskus oleks paremini toimiv, pakkudes enam loominguvabadust ning järgides kasvatuslikku mõttekust.

Aga praegusel juhul on Koolitööde AS äri, millega haridus- ja teadusministeeriumil on vaid “meeldiv inimestevaheline koostöö, et pakkuda koolidele võimalikult head teenust”. Just nii, nagu ministeeriumi kodulehekülg teatab.

ENE-SILVIA SARV on Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi lektor