Avo Kull: Vastandumise viljad
Olen üle kahekümne aasta tões ja vaimus üles ehitanud kodumaist tööstust ning pingutanud palju, et oma lähedaste olevik ja tulevik oleks kindlustatud, ning põhimõtteliselt peaks ma oma eluga rahul olema.
Aga ei ole, sest üha enam võtab minus võimust tunne, et olen ikka kellelegi võlgu. Ei, mitte koostööpartneritele, hankijatele ega sidusfirmadele, sest oma arved olen alati ausalt ja tõrkumata tasunud. Võlgu olen ma hoopis kultuuritegelastele, intellektuaalidele ja loovharitlastele, kes üha sellekohaseid etteheited teevad.
Mida vastata?
Anzori Barkalaja kurjustab, et meil Eestis on senimaani olnud väga jõhker kiirendus just sellise väärtuse poole nagu kasum. Kasumit olen oma firmadele tõepoolest taotlenud, sest kui ma seda ei teeks, paneks maksu-
amet mu ebarentaablid ettevõtted kiirkorras kinni.
Margus Mikomägi kirjutas hiljuti Maalehes niimoodi: “Olen 57aastane ja mind ei õpeta enam varastama, valetama ja petma selle nimel, et vanaduses väärikalt elada … ja meil Eestis on ausalt raske oma vanaduspõlve kindlustada.” Mida mul selle kohta öelda? Olen korraga kolme ettevõtet arendades oma vanaduspõlve korralikult kindlustanud. Nüüd selgub, et olen seda teinud valetades, varastades ja pettes.
See võlglase tunne oli minus juba enne noore näitleja Mari-Liis Lille kõlavat kõnet aprillikuus. “Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks,” ütles Lill. Jutt käib kas maksukoormuse suurendamisest või maksude sisemisest ümbermängimisest; umbes nii, et võtame tervishoiult ära ja paneme haridusele juurde, või vastupidi. Mispidi see asi täpsemalt käima peaks, me teada ei saa, sest Mari-Liis tunnistab ausalt, et tema pole piisavalt kompetentne.
Õnneks on kättesaadavad piisavalt kompetentsed statistilised andmed, mis avavad hoopis kummastava pildi. Riikide võrdlusest nähtub, et Euroopa Liidus asub Eesti kõrge maksukoormusega riikide poole peal ja ühes Maailmapangast lendu lastud ürikus oleme paigutatud ülikõrgete maksude poolest tuntud Prantsusmaa järel lausa teisele kohale.
Muidugi on need võrdlused mõnevõrra tinglikud, sest andmebaasid on eri maades pisut erinevad, kuid üks on selge: tööjõumaksude maht on Eestis üks kõrgemaid ELis. Kaeblejad, kes meile aina naabermaa “õiglaseid” makse eeskujuks toovad, peaksid endale selgeks tegema tõsiasja, et tööjõumaksude Soome tasemele viimiseks tuleks meil neid mõnevõrra langetada.
Oleme kahjuks jõudnud olukorda, kus tööjõu liiga kõrge maksustamine on hakanud
pärssima ettevõtlust, eriti selle tööjõumahukat osa. Inimese palkamine on läinud sedavõrd kulukaks, et ettevõtja mõtleb enne kolm korda, kui kellegi tööle võtab. Idee selles olukorras makse veelgi kõrgemaks kergitada kõlbaks ehk paremini enesetapjate klubi kevadkonverentsile.
Masuaeg on sisuliselt lõppenud, kuid märgatavat majanduskasvu pole millegipärast näha. Kas keegi oskab veenvalt põhjendada meie peamiselt lihtsama töö tegijate massilist minekut välismaale? Miks pole nende inimeste kodukandis ettevõtteid, kus rakendust leida?
Nii kummaline, kui see ka pole, on vastus lihtne: sellelt pildilt on puudu ettevõtja − arukas, nutikas ja rikastumissoovist innustunud kapitalist, kes elu nii külas kui ka linnas käima keeraks ja kaaskodanikele tööd annaks. Kuhu on kadunud eestlaste ettevõtlikkus? Miks saadavad Rootsi pangad Eestis teenitud raha Rootsi? Miks otsib EAS tikutulega inimesi, kes võtaks vaevaks nende pakutud raha kulutada ja mõne ettevõttega alustada? Jälle on vastus lihtne: pole inimesi, pole ideid.
Aga miks neid pole? Arvan, et tean vastust. Mitu korda olen näinud siirast hirmu vanemate silmis, kui olen nende lastele ettevõtja elukutset soovitanud. “Ei, jumala pärast, ainult mitte seda!” Ja neist tuleb aru saada: miks nad peaksidki soovima oma lapsele meeleheitlikku pingutust, unetuid öid, vastutust inimeste ees, võimalust ebaõnnestumise korral kaotada kogu oma vara, ja kõige tipuks − kui neil õnnestubki mingil moel edu saavutada, siis kuulata etteheiteid, millised ahnitsejad, petised ja vargad nad on.
Viie aasta pärast lõpeb Eesti kuldamine eurorahaga ja eelarvetulud kahanevad neljandiku võrra, kümne aasta pärast on praeguse priske maksubaasi asemel vaid mälestus kadunud rikkusest.
Tume tulevik
Surve sotsiaalkulude suurenemiseks kasvab hüppeliselt, ja esimeseks ohvriks kiire kokkutõmbamise altarile saab kultuur, mille rida eelarves lüheneb paari nulli võrra.
Ja nüüd kõige tähtsam: sellest süngest tulevikust saab meid päästa vaid üks – ettevõtja.
Olen alati imestusega kuulanud rootslaste lõputuid jutte rikastest ärimeestest. Millise lugupidamise ja imetluse on nad oma kodumaal pälvinud. Kui juttu tuleb Ingvar Kampradist, kes mööblikaubandusest pea poole kuningriigi kokku ahnitsenud, või Wallenbergide perekonnast, kellele kuulub neljandik Rootsi tööstusest ja pangandusest, tahavad kõik lausa püsti tõusta.
Eestis võiksime vähemalt nii kaugele jõuda, et lõpeks halvustav suhtumine ettevõtjasse, kes ootab pigem mõistmist ja toetust.
