|
Käisin seal kalurite küsimustele vastamas ja uuemate uuringute tulemusi vahendamas, nüüd olen lehes “kuulsaks kirjutatud” viisil, mis laseb arutletut ühes valguses paista ja selle kaudu mitmele olulisele asjale varju heidab.
Arvan, et on tähtis keeruliseks kujunenud olukorra tagamaad siiski üle vaadata ja kaaluda, kas otsustame pigem teadmiste või tunnete põhjal. Kaasaegses maailmas on paljud seni kättesaamatuks jäänud valdkonnad juba täpselt mõõdetavad ja on aeg hakata olukordi lahendama faktidest, mitte muljetest lähtuvalt.
Proovin vastata eelkõige Enno Ruttu ütlustele Meie Maa 1. märtsi artiklis, aga siinsele lugejale toon teadmiseks ka tagamaid, mis laiemad, kuid samas olulised, vältimaks juttu “aedadest ja aiaaukudest”.
Mitmes seoses oleme maininud hüljeste ajaloolist arvukust, mille on võimaldanud kindlaks teha Läänemere põhjaosa riikides peetud korralik arvepidamine kütitud loomade üle. Nimelt sõltub tabatavate loomade arv oluliselt sellest, kui palju neid looduses elab. Nii on leitud, et aastal 1900 elas Läänemeres mitte vähem kui 250 000 viigerhüljest ja 100 000 hallhüljest. Sellist suurt hülgerahvast saab endale lubada vaid väga heas seisundis meri ja arvatakse, et 350 000 looma on ilmselt ka see arv, mida toonane Läänemere keskkond ära toita võis. Teisisõnu oli tegemist looduse enda poolt sadade aastate jooksul hüljeste arvule seatud ülempiiriga.
Tänases Läänemeres elab vaid kümnendik sellest ajaloolisest hülgerahvast ja see annab alust kahelda, kas see vähene järelejäänud osa suudab oluliselt mõjutada Läänemere kalade arvukust. Kui nad seda ei suutnud teha läbi aastatuhandete, ei ole alust arvata, et see võime nüüd kuidagi hüppeliselt arenenud on.
Hüljeste arvu kümnekordse langemise taga on eelkõige poolsada aastat kestnud, pea kogu Läänemere ala katnud sihikindel töö “kahjurite” hävitamiseks loodusest, sest saja aasta tagused arusaamad jagasid looduse “kasulikuks” ja “kahjulikuks”, vastavalt siis inimeste soovile üht või teist looduse andi kasutada. Seda jagamist õpetati ja rakendati pikka aega ka Eestis, kuid kaasaegsed teadmised looduse toimimisest on sellisele maailmakäsitlusele näidanud koha kätte ajaloo prügikastis. Seepärast on kurb ja kummastav lugeda jätkuvalt kalurite soovidest endale looduse arvel meres enam ruumi teha.
Kuhu aga kadus – arvestades hüljeste arvukuse vähemalt kümnekordse vähenemisega viimase sajandi jooksul – kogu üle jäänud kala? Kui seos kiskjate loomade ja lindude ning meres elavate kalaparvede vahel kehtiks viisil, mida mõned kalanduse arvamusliidrid esitavad, peaks olema ju küll, mida püüda. Kui inimene Läänemere loodusse hülge asemele asununa on suutnud edukalt kaasa aidata kalade arvukuse nii olulisele vähenemisele nagu me täna randades näeme, puudub mul kindlus, et kiskjate edasine väljasurumine kalavetelt annaks kujunenud olukorras põgusatki leevendust. Selle asemel, et kiivalt lugeda silke ja angerjaid hambulistes suudes ja kõverates nokkades, peavad kala püüda soovijad keskenduma pigem probleemidele, mis on seotud küsimusega, kust kala merre juurde tuleb. Siin on peidus tänase kalaasurkondade madalseisu üks peamisi põhjusi – kala ei pruugi jõuda koelmutele, sest pääs sinna on kinnikasvanud või takistatud, koelmud ise on reostusest muutunud kõlbmatuks või hävinud jõgedega trikitamise tagajärjel.
Vähem oluline ei ole ka selgus selles, kui palju kala tegelikult merest välja püütakse. Seda ei tea mitte keegi, sest tavaks on saanud neist asjust vaikida. Olen takerdunud paadimootorit pidi tähistamata korralikesse, mitte hiina võrkudesse, aladel, kus kalapüük ei ole lubatud, kuulanud ööpimeduses merele sõudvate meeste toimetamist. Kas neilt retkedelt tuuakse tagasi rohkem või vähem kala, kui on kirja pandud ametlikesse püügipäevikutesse? Kelle väljapüüki veavad Eesti teedel saatepaberiteta ringi välismaa numbritega väikebussid?
Jutt peatsest hüljeste küttimisest levib vahutava lainena piki Eesti rannikut. Selles tegevuses nähakse võimalikku lahendust rannakalurite pingelisele olukorrale, kuid võin siinkohal kindlalt öelda, et sellist lootust ei tasu liialt mõttes hellitada. Ka Saaremaa kohtumisel oli kalureid, kes kibelesid Kihnu hüljeste tapmist õppima. Kahekümne esimese sajandi Eestis ei tohi olla kohta inimese “jumalikule” sekkumisele loodusesse ilma selge arusaamiseta, mis see endaga kaasa võib tuua. Juhul, kui üldse tuleb jutuks hüljestelt hinge võtmine, siis pigem viisil, mis pigem täidab mõnda lünka kultuuripärandis, kui lubab igat merest paistvat peanuppu “natukene püssi kaudu hirmutada”.
Läänemere hallhüljeste loendatava arvukuse kasvu peatumine viimasel kolmel aastal on märk sellest, et oleme võib-olla uue, kaasaegse loodusliku Läänemere tasakaalu lähedal. Kui see tasakaal talub vaid kümnendikku ajaloolisest hülgekarjast, on see väga halb märk ka suurtest kalasaakidest unistajatele. Ja selle tasakaalu pööramine hüljeste kahjuks võib toimuda märkamatult – juba täna me ei tea, mitu hüljest jätab elu erinevates kalapüünistes. Kuidas siis suudaksime määrata mõistlikke küttimismahte? Kas Eino Ruttu poolt välja pakutud 400 hallhüljest Liivi lahes on piisav, et vastu seista loodusest ja inimtegevusest tulenevatele ohtudele ja säilitada mereloodusesse lahutamatult kuuluvad hülged ka tulevastele põlvedele? Looduses valitsevaid seoseid arvestades on kindlasti turvalisem elada sellise mere rannal, milles on hülged, kui seal, kus neid enam ei ole.
Põllumajandusministeeriumi kodulehelt (http://www.agri.ee/public/juurkataloog/KALAMAJANDUS/Rannakalanduse_sots_maj_ok.pdf) on loetav 2005. aastal tehtud uuring rannakalanduse seisundist. See uuring põhineb kalurite küsitlusel, ehk siis on allikas võetud elust enesest. Sealt on näha, et harvadel juhtudel küündib merel püüdva Eesti kutselise kaluri sissetulek kuuendikuni kodumaakonna keskmisest, enamikul juhtudel jääb see veel väiksemaks. Soome kalapüügiseaduses käsitletakse täieõigusliku kutselise kalurina seda, kes vähemalt kolmandiku deklareeritud aastasissetulekust saab kala müügist või palgatuluna kalapüügil. Sellest asjaolust lähtudes väitsingi, et on otstarbekas ehk ümber hinnata elatise teenimise võimalused olukorras, kus iga-aastased kulud on suured ja kasum pea olematu. Ma ei teinud kellelegi ettepanekut linna kolida, vaid avaldasin kahtlust, kas on otstarbekas raisata suuri kulusid kandes tööjõudu valdkonnale, mis jääb tulu poolel kuuekordselt alla teistele tegevustele.
Loodust säästlikult kasutama kutsuvat maailmavaadet ei pea sellepärast halvustama, et tänane rikutud loodus ei anna piisavalt armuande. Pigem tuleb tunnistada senised looduse kasutuse viisid lühinägelikeks ja otsida tasakaalu, mis lubaks ka saja aasta pärast merest saaki loota. Rannainimestele peab eluviisist tuleneva kalapüügivõimaluse leidma pigem püügivahendite ja –õiguste mõistliku ümberjagamisega, kui selle suhteliselt töö- ja materjalimahuka tegevuse liigitamise kutselise kalapüügi valdkonda, kus konkurents piiratud ressursile ei võimalda tegelikult majanduslikult paljudel ellu jääda. Praktikas tähendaks see eelkõige nakkevõrgu ja õngejada jätmist pigem rannakaluri ja kutselise püügivahenditeks, tagades sellega püügivõimalused neile, kes traditsioonidest lugu peavad ning jättes sportlikule harrastuspüüdjale selle tõelise kalapüügihasardi, mis kaasneb aktiivse kalapüügiga. Nii tekib ka piirkonniti parem ülevaade vette pandud püünistest, veest välja võetud kalast ja ehk aitab peremehetunne peletada püügilt need, kes sissepandud võrke ei loe ja väljapüütud kala ei mõõda. Selleks tuleb seadus ümber teha, aga miks mitte?!
Ja lõpuks ka natuke rahast ka. Üks arvamusartikli kommentaator teatab selgesõnaliselt, et “uurijad-parasiidid tuleks kaotada!”. Kahjuks on sellist halvustavat suhtumist aina sagedamini kosta looduskaitse ja -kasutusega seotud valdkondades. Väidetakse, et looduskaitsebioloogia on kasutu ettevõtmine, sest toob kaasa pigem piiranguid kui leevendusi ja teadlased naudivad rahvusvaheliste rahade voolamist oma kaukasse. See on kahetsusväärne suhtumine, kui inimesed halvustavad vajadust koguda pädevaid teadmisi ümbritseva keskkonna seisundi kohta. Teatud mõttes on teadmised avariipiduriks juhtudel, kui peaks ilmnema selgelt kahjulikke või saatuslikke muutusi. Nii nagu arsti on vaja haigustest ja õpetajat rumalusest eemale hoidmiseks, on vaja ka teadlasi hindamaks meie ettevõtmiste mõju meie enese tulevikule. Nende vajalike tööde eest on tavaks ka tegijatele tasuda ja kui rahvusvaheliselt nendesse valdkondadesse raha suunatakse, on tegemist selge vihjega probleemile, mis vajab tähelepanu nii meil kui mujal. Samal koosolekul arutati ju ka kuhu kaugele maale sõita Euroopa rahade eest rannakalandusega tutvuma, ju on selliseidki sõite kellelegi vaja!
Küsimine aitab leida vastuseid ja olukordi arutada. Siiski jäi mul sel kohtumisel Saaremaa kaluritega vastamata üks küsimus: öelge, kellel neid hülgeid vaja on? Ja siin võin öelda, et ainukene vale vastus sellele küsimusele on – mitte kellelegi. Ülejäänud vastused võib igaüks omamoodi sellele küsimusele välja mõelda.
