Meie sotsiaalkulutuste osakaal on 12% SKTst ELi 26% vastu. Meie inimeste haridustase on Euroopa paremaid, kuid tervis kõige viletsam. Kulutused tervishoiule on nigelad.

Et eluga toime tulla, käib 60% tudengitest õppimise kõrvalt tööl, mis rikub tervist ja lükkab õpingute lõpetamise edasi. 2004–2007 lõpetas doktorantuuri tähtaegselt vaid 9% doktorantidest.

Ehkki neist peaksid saama Eesti absoluutse intellektuaalse eliidi liikmed, on nende stipendium vaid 6000 krooni. Kas akadeemiliselt andekamad üldse lähevadki doktoriõppesse või on nad oma elatamisega nii kimpus, et ei suuda korralikult põhitööd teha?

Me panustame jätkuvalt aktiivsetesse tööturumeetmetesse 10 korda vähem suhtes SKTsse kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt. Kas on need uued probleemid? Ei ole.

Me räägime, et eestlane on enesehävitaja, kes tarvitab palju alkoholi, riskeerib, töötab üle.

Aga meie riik toimib ju üsna sarnaselt. Inimarengu aruandeid lugedes tekib paratamatult küsimus, kas me ei ürita jäärapäiselt leiutada rahandusalast perpetuum mobile’t – sotsiaal- ja tervishoiusfääri rahastamata, üliõpilastesse, doktorantidesse ja innovatsiooni panustamata loodame kiirele majanduskasvule ja stabiilse ühiskonna tekkimisele.

Rikkus vähestele

Majandusinimeste ja mitme poliitiku suust ei kuule suurt muud kui kiitust madalatele maksudele ja palkade vähendamisele. Sellised ettepanekud ei nõua erilist mõistust.

Ainuke viga on see, et need ettepanekud ei aita, vaid pigem süvendavad inimestega, meie ainsa ressursiga seotud kriisi. Kui me seda maksudega ei toeta, ei loo me ka majandusele vajalikku ressurssi.

Mida on ettevõtlusvaldkond talle soodsate maksude abil jäetud ressursiga teinud?

Kui uskuda, et president Ilvesel on õigus, siis on see ressurss paigutatud valdavalt kinnisvarasse, mitte innovatsiooni ega töökohtade loomisse.
Toomas Hendrik Ilves ütles tänavuse vabariigi aastapäeva aktuse kõnes, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni.

Loogika, mille järgi saame enne rikkaks ja alles siis targaks, terveks ning õnnelikuks, on utoopia.

Senist kurssi jätkates ootab rikkus väheseid. Utoopia on ka madalatest maksudest paisuv tööhõive ja majanduslik areng. Eesti enda näide on selle tõestuseks.

Meie majanduslik tõus oli kiire ja imeteldav, ent osutus hapramaks kui teistel riikidel. Tõusule järgnes Euroopa suurimaid majanduslangusi.
Ikka ja jälle kuuleme, et takistused ettevõtluse arenguks on väljaspool ettevõtlust – töövõtjad on vähe või valesti haritud, seadused viletsad, maksud kõrged. Kõik on kutsutud ohverdama loiuvõitu ettevõtluse hüvanguks.

Aga odavat tööjõudu lõputult otsides jõuame tupikusse. Kui ettevõtlus ei panusta innovatsiooni ega loo andekatele noortele atraktiivset karjääriredelit, maitsevad meie haridusalaste pingutuste vilju teised riigid.

Paraku on just haridus see, mis oma arengus majandusest kaugemale jõudnud. Ettevõtluse arendamise ressurssi tuleb hakata otsima ennekõike majandamisstrateegiast endast.

Lühiajalise kasu asemel on vaja tulevikku suunatud, innovatsioonile ja tehnoloogilisele arengule rajatud tegevuskava. Väheinnovatiivne majandus ei motiveeri meie ülikoole piisavalt tegelema teadusega, mis panustaks meie enda arengusse.

Vaadakem maksukoormuse seost konkurentsivõime, tehnoloogilise arengutaseme ja loovusega. Millised riigid ruulivad?

Põhiliselt Skandinaavia maad. Need riigid, kelle maksukoormus on umbes 1,5 korda meie omast kõrgem ja kelle eelarve tulubaasis on otseste maksude osa kaudsete maksude osast suurem.

Lohutust pole loota

Mitte nagu meil, kus kaudsete maksude osakaal on ligi kaks korda suurem kui otseste maksude osakaal. Selline maksusüsteem koormab rohkem väikese sissetulekuga inimesi.

Kui meie üldine maksukoormus on 31% SKTst, siis Taanil ja Rootsil on see 49% ning Norral ja Soomel 44%. Me kuulume ühte gruppi Läti, Leedu ja Bulgaariaga, kus kaudsete maksude osa on palju suurem kui otseste maksude osa.

Mängime kolmandas liigas ja jäämegi sinna, kui me ei muuda oma maksusüsteemi ega suuda luua stiimuleid, mis ajendavad panustama haridusse, uuendustesse, töövõtjate tervisesse. Ja kui me ei taga sotsiaalset ega füüsilist turvalisust.

Võib üsna kindlalt ennustada, et lähiaastate inimarengu aruanded ei sisalda midagi lohutavamat, kui praegune ja peamine poliitiline ning ajakirjanduslik diskursus räägib ikka madalate maksude imettegevast jõust. Huvitav, kui kaua veel?