Armasta oma kaugeimat

Sellest nõiaringist pääsemiseks leiutas üks filosoof kavala nipi: alusta mitte kõige ligemalt, vaid kõige kaugemalt. Alusta sealt, kus sa võib-olla kunagi käinud ei ole, kus sind mitte keegi ei tunne, kus sa ennast üldse ettegi ei kujuta!

Alusta oma kaugeimast! Ja kui sa oled oma kaugeimat tõesti armastama hakanud, ei jää sul enam muud üle, kui vaikselt lähemale tulla. Mine tea, kes on järgmine? Võib-olla hoopis keegi, kes on kõige ligem – ega ometi mitte sina ise?

Smugrilaste kohtumine

Kaugema armastus võib väljenduda mitmel viisil. Muidugi võin ma armastada kedagi, kes elab teisel poolkeral, teisel mandril, teisel maal või lihtsalt teises linnas; võin armastada kedagi arvutiekraanil, või Facebooki-sõpra, keda pole kunagi kohanud.

Sellise armastuse nõrkuseks on siiski, et ma ei tea, miks ma nii kaugele jõudsin: võin selle armastuse kiiresti välja vahetada teise samasuguse vastu, mis on niisama kauge ja arusaamatu. Aga kas ma sel juhul ka endale lähemale tulen? Kas see kauguse-armastus on ka kaugeima-armastus, kust edasi algan juba mina ise, ja võib-olla keegi minu lähedal?

Kui tekivad sellised küsimused, on vaja teada, miks ma pean kaugele minema. Siit algab teistsugune kaugema-armastus: kaugete mõtete armastus, kaugete tunnete armastus, kaugete kultuuride armastus.

Kaugete kultuurideni jõutakse eri teid kaudu, aga tavaliselt algab kõik äratundmisest: see, mis tundus võõras ja peletav, on äkki millegi poolest lähedane ja oma, või vähemalt arusaadav. Äratundmine võib tulla äkki, mõne pildi või jutu, filmikaadri või luuletuse mõjul.

Selline äratundmine on nagu esivanemate kohtumine. Kokku saavad need, kelle sugulust me ei aimanudki – kes on meile ajas kauged ja ruumis kättesaamatud, ja keda me tunneme endas ainult õrna sügelusena.

Just niisugune äratundmine on tavaliselt soome-ugri hõimlaste kokkusaamine. Kultuuriliselt ollakse enamasti väga kauged, samuti ajalooliselt ja geograafiliselt; äratundmine saabki tulla ainult kauguse kaudu. Tõsiasi, et räägitakse omavahel suguluses olevaid keeli, muudab kaugusetaju üksnes teravamaks.

Saame ju väga hästi aru, et tegelikult on soomlased üht soome-ugri keelt kõnelevad skandinaavlased (aga mitte päris), ungarlased üht soome-ugri keelt kõnelevad türklased (aga mitte päris), ja udmurdid üht soome-ugri keelt kõnelevad tatarlased (aga mitte päris). Seda loetelu võiks pikendada ja vahest veel naljakamaks muuta. Selge on aga see, et soome-ugri hõimluse armastus on kaugema armastus – ja mitte lihtsalt kauguse, vaid “oma kaugeima” armastus.

See armastus on pigem müütiline kui praktiline. Praktiliselt saavad soomeugrilased üksteise heaks teha ainult õige vähe, ja abivajajaid on enamasti rohkem kui neid, kes tahavad ja suudavad anda. Küll aga seob soomeugrilasi teatav müütiline kokkukuuluvus, imelik usk, et midagi peaks meil ometigi ühist olema, kui juba keeled on ammust aega seotud.

Tagasi iseenda juurde

See ei pruugi olla sarnane mõtteviis, sest keel on vaid üks mõtlemise osa; see ei pruugi olla sarnane elutunne, sest kultuuritaust ja ajalugu määravad palju rohkem kui sõnad ja keelevormid. Aga ometi on see sarnane pärimus, sest keel on pärimuse kõige pärilikum osa, ükskõik kui palju ta ajaloo käigus on muutunud ja kõikvõimalikke mõjusid vastu võtnud.

Keel on nagu müütiline rada, mida käies me jõuame sinna, kust kaugus alguse sai. Kui kaugema armastus käib keele kaudu, siis on sellel kaks astet.

Esimene neist ongi keelesugulus: me jõuame oma kaugeimani keelesuguluse kaudu, ilma et see pruugiks olla vahetult tajutav.

Teine aste on keelesuhted: kõik keeled on täis laenusid ja mõjutusi teistest keeltest, mis mõnikord on lihtsad ja silmapaistvad, mõnikord aga niisama raskesti leitavad kui keelesuguluse niidid.

Nüüdisaegses Euroopas on “multikulti” muutunud koledaks sõnaks, millega hirmutatakse halbu lapsi, et nad paremini sõna kuulaks – aga ometi on kõik keeled paratamatult multikultuursed. Multikultuursus pole võõrtööliste probleemid ega usulised hõõrumised, vaid üpriski ebateadlik kultuurivahetus, mille jälgi on hiljem niisama raske leida nagu keelesugulust.

Möödunud sajandil muutus kogu euroopalik muusika, võttes Põhja-Ameerika kaudu vastu tohutu kultuurilaengu Aafrikast. Muutuse tagajärjed on nii ulatuslikud ja sügavad, et me ei suuda seda enam “võõra” ega “laenulisena” teadvustada: see muusika on nüüd täiesti meie oma, isegi sedavõrd, et võime selle kaudu avastada omaenda vanemaid traditsioone.

Nii jõuabki kaugema-armastus märkamatult tagasi iseenda juurde. Armastus kaugeima vastu muutub armastuseks iseenda vastu. Siis pole enam vaja küsida, miks peaksin iseennast armastama, sest ma ju tean, kuidas ma siiani jõudsin. Edasi võib vaid küsida: kes on minu ja kaugeima vahel? Kes on iseendast veel lähemal? See küsimus jääb praegu vastuseta.