Mul ei ole kunagi nõnda palju kosjas käidud kui nüüd – tullakse nii uksest kui aknast. Olen kõigile öelnud “ei”. Aga kuni ma ühe või teise asja kohta midagi arvata julgen või oskan, seni ma end kõrvalseisjaks ei pea. Kaasa rääkima paneb mind usk, et maailma on võimalik paremaks muuta. Kui usk ükskord kaob, siis pole ka mõtet ühiskonnakriitikat teha.
Kas võib juhtuda, et teie selle usu kunagi minetate?
Arvan küll.
Mis peaks juhtuma, et te enam maailma parandamisse ei usu?
Kui pärast valimisi on tüüri juures ignorantsed ja ülbed.