Agu Uudelepp: Poliitiline purjusujumine

Tagantpoolt alustades, et lõpuks ringiga Eesti poliitika manu jõuda. Praegust purjuspäi ujumamineku vastast kampaaniat on juba hea mitu reklaami­spetsi võtnud manada, et see olla sünnist saati halb ja tulemust polla lootagi. Tegelikult on kampaanial vaid üks viga – selle tegemise eest maksti teistele.

Vägisi tikuvad meelde kaks seika. Üks nendest on haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo mõttekäik kõrgharidusarutelul, kus ta nentis, et meie koolisüsteemis otsitakse läbivalt seda, mis on halvasti, mitte seda, mis hästi. Mäletame ju küll kooliajast, kuidas õpetaja, punane pastakas pihus, igast tööst vigu otsis nagu Toots saia seest noaotsaga rosinaid.

Kontekst on tähtis

Sarnase pilguga vaadatakse ka konkurentide tegemisi valdkonnast sõltumata. Mina oleks teinud hoopis nii ja mitte naa, Lõpptulemus saabki olla ainult see, et teiste silmad on pinde täis.

Seepärast meenubki veel teine mõttearendus. Mark Twain kirjutas oma reisiraamatus “Võhikud võõrsil” sellest, kuidas tema meelest oli laeval pakutav kohv lausa kohutav. Ühel päeval paha, teisel päeval paha ja paremaks ei läinudki. Lõpuks läks Twain kapteni juurde kaebama. Too mekkis ning tõdes, et pakutav rüübe on kohvina tõesti kõlbmatu, aga see-eest väga hea tee.

Twaini kohvilugu võtab päris kenasti kokku, mis juhtub, kui peale lennatakse paraja portsu eelarvamustega ning oma silma palk vaateväljast unustatakse. Oma näpukas ehk valest kannust joogi kallamine keeratakse kokkade veaks ning edasi iga lonks vaid kinnistab juba tekkinud väärkujutelma.

Purjusujumise kampaania puhul võiks ju samuti vaadata konteksti. Iga vähegi elukogenud täiskasvanu teab, et kui ikka mehepoeg on ennast vetevalla valitsejaks trimbanud ning otsustab näkineiule kosja minna, siis ärajoodud mõistuseraasuke kindlasti pidurit ei tõmba.

Järelikult saab kampaania eesmärk olla midagi muud. Esmalt kõneaine tekitamine. Sellega on kenasti hakkama saadud: klippe on kõvasti vaadatud ja kommenteeritud ning ka meedia kõmab väikestviisi. Siingi on üks kirjatükk poolenisti teemale pühendatud ja mõte üle rõhutatud: afäär näkineiuga on igaveseks, sellest kojast ei lasta enam kedagi kuivale maale tagasi.

Teine on kainemate sõprade mõjutamine. Selle asemel et ise ka särk seljast rebida ja nagu soldat nõukogude sõjafilmis hurraa karjudes edasi tormata, tuleks hoopis sõpra takistada. Ehk teisisõnu: ära päästa ennast, päästa sõbra elu. Purjus­ujuja takistamine on nagu purjus sõbralt autovõtmete äravõtmine ning see viimane hakkab juba normiks saama.

Isegi kannatlikuma meelega lugejal peaks praeguseks olema tekkinud küsimus, et mis see kõik poliitikasse ja sporti puutub. Puutub küll.

Poliitikaga on nii, et mida kauem ujud, seda enam joovastud. Nagu spordis, kus võitmine mõjub narkootiliselt ja lõpuks tahad võita vahendeid valimata.

Maailmas on tuhandeid inimesi, kes parema tulemuse saamise nimel ei kohku tagasi sellest, mille kohta teavad, et tegelikult ei tohi. Vutis väike jala taha panemine. Kossus küünarnukiga kõrri. Kus vähegi võimalik ja vajalik, süstal veeni. Kõik võidumõnu ja üleolekutunde nimel.

Poliitikas on samuti. Kui vaja, mustad vastast. Tuleb tarvidus, lubad maad ja ilmad kokku. Tekib võimalus, võltsid veidi hääli. Viimases hädas hüppad vastasmeeskonna paati ja hakkad seal täiest jõust sõudma, ise kõva häälega karjudes, et oled nüüd võitjate poolel.

Kõik need trikid annavad pikas perspektiivis tagasilöögi, just nagu usin dopingupruukimine on kindel tervisehädade tekitaja ning pilet rongile varajase surma vaksalisse. Pikk perspektiiv on aga horisondil, võidurõõm siinsamas käeulatuses.

Eestis räägitakse jälle kuulsa nimega erakonnavahetajatest. Narr on jälgida, kuidas seda tehakse lausa eufooriliselt, nagu midagi vägevat hakkaks juhtuma. Kas hakkab?

Võtame ette sellel sajandil ametis olnud valitsused. Mis on nende kokku kuue valitsuse kümnete ministrite ühine nimetaja?

Ülehüppajaid ei edutata

Kes pakkusid “oma erakonnale truuks jäämine”, vastasid õigesti. Juhul kui valitsuse liige on varem olnud mõne teise erakonna nimekirjas, on võimalusi kaks. Esiteks, tegu oli komparteiga ning see jäetakse elulukku kirja panemata, ja teiseks, tegu on olnud näiteks erakondade liitumisega.

Kui endine minister on aga erakonda vahetanud, siis uues parteis pole ta enam valitsusse pääsenud, isegi kui erakond on võimul. Lihtne tõde: ülehüppajaid Eesti poliitikas ei edutata, vaid võetakse nende hääled tänuga vastu ning edasi jäetakse tulija suured lootused ja sama suur ego vaikselt unarusse.

Siit tuleb poliitiliste värvivahetajate väike erinevus purjus­ujujatest: ühed võetakse enne unustamist lilledega vastu, teised saadetakse lilledega ära. Alguse juurde tagasi tulles: kõik purjusujumise vastase kampaania kriitikud vaatavad mööda sellest, mis seal on. Väga tugev üldistus, kuidas hetkeõnne nimel võidakse tulevik uputada.