|
Esmalt mahukatse
Võttes lähtealuseks, et Suzuki SX4 on mõeldud neile, kes maastureid pelgavad või põlgavad, aga oma maamajja tahavad jõuda nii pori kui koheva lume ajal, tuleb hea ja mitte nii hea selgitamiseks teha kolm katset. Esiteks mahukatse, siis inimkatse ja seejärel läbivuskatse. Või ka hoopis teises järjekorras.
Õnneks oli mul vaja vedada saja kilomeetri kaugusele üks tugitool. Seega luuk lahti ja...ta mahubki sisse. Tõsi, mitte ühes tükis, aga taeva enda kingitusena käib tool kokku kahest kergesti taasliidetavast osast.
Klapin tagaistmete seljatoed vastu istet ja ootamatult mahuvad ära nii tugitooli istme-osa kui seljatoe-osa. Ainus, mis nüüd ära ei mahu, on kolmas sõitja. Esiteks ei luba liikluseeskiri tal tagasipööratud istme seljatoel istuda ja teiseks oleks tal ka üsna ebamugav.
Pakiruumi kohta aga veel nii palju, et kui just tugitoole vedama ei pea, jätkub sellest täiesti. Seda arvestades ka tõsiasja, et kui niisugune auto juba ostetakse, tahetakse sellega ilmselt ka nädalalõpuks maamajja või üksildasse paika piknikku pidama minna.
Teiseks inimkatse
Ütlen kohe ära, et Suzuki SX4 pole üleliia pika salongiga. Kui teie perekonnas on inimesi, kes tahavad tagaistmel istudes jalgu vabalt välja sirutada, peate otsustama mõne teise salongi kasuks. Otsesõnu ei saa aga väita, et autos kitsas oleks - avarus on suunatud lihtsalt pigem üles kui eest tahapoole või külgedele.
Tänu kõrgusesse suunatud avarusele saab juht oma istme küllalt kõrgele pumbata ning pilk linnaliiklusele on sellest positsioonist ammendav.
Kolmandaks läbivuskatse
Neil lumistel teedel, kuhu tuul lisab pehmemaid hangekühme ja lahtilükkajad pisut jäigemaid, sai SX4 hästi hakkama. Ta istus teel hästi - kui nii võib liikuva objekti kohta öelda.
Külateele jõudes lülitasin sisse automaatse neliveo. Normaalsete teeolude korral tähendab see, et auto käitub esiveolisena, kui aga esirattad hakkavad libisema, rakendub veojõud automaatselt ka tagumisele teljele. Võin kinnitada: see veojõud rakendus.
Olin valmis ka selleks, et vaja läheb viimast varianti - 4WD-Lock. Seda saab tarvitada kiiruseni 60 km/h, siis läheb automaatselt üle 4WD-Auto-režiimile. Tunnistan: seda üleminekut ma ei proovinud. Küll näksas paaris kurvis sõidule sekka nüüdsest SX4 standardvarustusse kuuluv ESP-stabiilsuskontrolli süsteem.
Auto edasiliikumine mulle ülemäära krapsakas ei tundunud, aga ilmselt ongi väiksemat sorti neliveolise eelistused ning eesmärgid teised. Müüjate sõnutsi on VVT mootor igatahes võimsam (88 kw) ja keskkonnasõbralikum kui tema vanem vend.
Keskmiseks kütusekuluks näitas ekraan testi lõppedes 6,6 liitrit sajale.
Ilu ja vaataja silmad
Suzuki SX4 pole just see pruut, kellesse armud tema ilu pärast. Natuke on tema esimest versiooni küll lihvitud, näiteks lisatud 16-tollised valuveljed, aga väljanägemine tundub pigem praktiline. Ka enamik nuppe ja lüliteid armatuurlaual on mitte niivõrd disaini-imed, kuivõrd mõnusalt suured ning harjumus- ja käepärased.
Mida aga ei osanud kõrvale sobivaks timmida, oli raadio heli. Loodetavasti oli viga testija oskustes ja kõrvades. Ka oli loodetavasti testija viga selles, et auto salongi tuli ukse avanedes põlema ei hakanud. Ning et pakiruumi tuli luugi avanedes põlema ei hakanud. Ning et kindalaekaga oli sama lugu.
Esialgu te seda kõike aga oma kõrvaga kuulda ja silmaga näha veel ei saa - uuenenud Suzuki SX4 jõuab Eestis müügile aprillis 2010.
