Matk “Barcelona herilaseviu” 1.
Kodunt ära võid minna kaugele. Hiljem selgub, et sellest võib saada sinu teine kodutee.
Minek Hispaania lõunaranniku mere äärde algas kodustes unetutes õhtutes ja magamata öödes. Rahutuid aastaid oli kogunenud poole eluaja jagu. Tahtes teistmoodi kujul oma elu neljakümnendat sügist, läksin matkale “Barcelona herilaseviu”.
Septembri alguseks on Eestimaa herilaseviudest sõbrad juba ära rännanud. Seda tegin 6. septembril 2012 ka mina. Hispaaniasse võtsin kaasa tükikese kodutänava sügist ja mõned hispaaniakeelsed sõnad.
Päris algus oli Hispaania öös tähtede all. Pimedas leitud suur Valencia maantee oli matka üldse esimene leidmine. Palav sügis ja uus meri olid minu mõlemas silmas. Ja esimene herilaseviu olin mina ise, seda tahtsingi esimestele vastutulijatele öelda.
Üksildane kõndija pole oma rannikuäärsel teel siiski kunagi üksinda. Justkui kompass nokas, lendasid pilvealusel teel meie rahvuslinnud suitsupääsukesed ning mulle uued ja tundmatud häälekad kurvitsalised.
Matka esimese hommiku päike tervitas mind suurlinn Barcelona tagant kumades, justkui tahtes oma kauget külalist tervitada. Oodatud meri, esimesed palmid ja kaljune rand... Minu ees oli looklev tee, vasakul meri ja paremal kaljused mäenukid.
Leidsin reisikaaslase – mägimänni käbi – ja esimene õhtu algas looduspargis Naturparc de Gaffar.
Minu herilaseviu hakkas otsima seda, mida igal pool: herilasi ja kimalasi.
Leitud uus maa polnud herilaste ja kimalaste paik. Kokku leidsin esimesi vaid tosin ja teisi kolm. Neid on seal herilaseviude jaoks vähevõitu nii suhtarvuti kui liigiti.
Järgneb
