Tervislikult toitujad söövad 9000 aasta vanust nisu

"Spelta on soojendav, rasvane, väärtuslik, pehmem kui kõik teised viljad. Kes teda sööb, saab õige liha ja vere, ta teeb inimese hinge kirkaks ja annab rõõmsa meele.”

Nii lõpetas eelmisel nädalal agronoomide aastakonverentsil oma ettekande speltakatsetega tegelnud teadur Reine Koppel. Ta tsiteeris 900 aasta eest elanud Hildegard von Bingenit, loodusraviga tegelnud sakslannat. Tema pärandi baasil tehtud Hildegardi instituudis ja Hildegardi seltsides on spelta ehk okasnisu aastakümneid au sees hoitud ja selle omadusi uuritud.

Esimene peotäis toodi taskus Saksamaalt

Speltanisu tõi Saksamaalt Eestisse Läänemaal Ridala vallas 250 hektaril mahepõllundust viljeleva Lauri-Jaani talu perepoeg Margo Mansberg.

“Kui olin Saksamaal praktikal, tõin seda nisu huvi pärast taskus kaasa, et vanemad kasvatada prooviksid. 1995. aastal tegime esimese külvi,” räägib Margo. Esimene põld oli 2 ruutmeetrit, praegu kasvatatakse talus speltat 30 hektaril. “Mõni aasta sai käidud maaema messil müümas, sealt tekkis klientuur. Nüüd turustame ühistu Eesti Mahe kaudu, mahepoodides ja kodunt.”

Lauri-Jaani talu perenaine Maie Mansberg kinnitab oma kogemustest, et speltajahu sobib sepiku, küpsiste, makaronide, kuklite, pannkookide, vahvlite, tortide valmistamiseks. Nende pere sööb aga kõige rohkem speltahelvestest keedetud putru.

Speltanisu sobib kasvatada mahetootjatel. Jõgeva instituudi katsed kinnitasid, et spelta on tavalisest nisust vähenõudlikum. Tavanisuga võrreldes on speltal sügavam juurestik. Ta on külma-ja põuakindlam, haiguskindlam, kasvab igasugustel muldadel, annab stabiilsema saagi ega nõua eriti väetamist.

Speltaseeme külvatakse koos sõkaldega. Kasvuaeg on taliviljal pikk – 330 päeva, hektarisaak
2–3,5 tonni. Talispeltat on kaks tunnustatud sorti – ‘Frankenkorn’ ja ‘Obergrumer Rotkorn’. Suvi-speltal tunnustatud sorte pole.

Kõige suurem kunst on terad kestast kätte saada. Ajalooliselt on sõkalde eemaldamiseks kasutatatud kiviveskit, praegu toodetakse spetsiaalseid speltakoorijaid. Eestis on sellised vähe ja üks neist on Lauri-Jaani talus. “Algul proovisime igat moodi, aga ei õnnestunud. Siis tellisime Saksamaalt speltakoorija ning nüüd probleemi pole,” kinnitab Avo Mansberg.

Kas spelta on imerohi?

Spelta teras on ained jagunenud tera ulatuses ühtlasemalt kui nisus. Seepärast on valge, kooritud teradest tehtud speltajahu täisterajahu omadustega ja seda tuleks küpsetisteks kasutada täistera-retseptide kohaselt.

Spelta kleepvalgu omadused on siiski kehvemad, sai kerkib vähem, küpsetis saab struktuurilt ebaühtlasem ja on sobivam lameleibadeks, karaskiks, sepikuks, kiirküpsetisteks – krõbeda kooriku ja tiheda sisuga.

Toiteväärtus on tal suurem kui tavanisul. Jõgeva sordiinstituudi teadurite Reine Koppeli ja Anne Ingveri tehtud katsed kinnitavad, et spelta sisaldab rohkem B-grupi vitamiine, 18% rohkem proteiini ja rasva.

Speltanisus on ka palju kiudaineid, aminohappeid ja rasvhappeid.

Kaloreid seevastu annab ta tavalisest nisust vähem. Speltanisus sisalduv tärklis on hea seeduvusega, spelta “töötlemine” on organismile kergem.

Hildegardi instituudi uurimistöödes on spelta abil häid tulemusi saadud suhkruhaigete ravis, mao- ja soolepõletike puhul, närvisüsteemi tugevdamisel, keskendumisvõime taastamisel, vereloomes, immuunsüsteemi tugevdamisel.

Samuti ka reumaatiliste haiguste puhul, krooniliste haiguste ravis, ainevahetushaiguste ja ülekaalulisuse puhul. Tal olevat isegi depressioonivastaseid omadusi.

Lisaks headele ravi- ja toitumisomadustele saab speltanisu mittesöödavat osa – sõklaid – kasutada patjades ja madratsites.

Padi on tänu kohevusele üsna püsiv ja hästi õhustatud. See pakub head tuge peale, kaelale ja õlgadele igas magamisasendis ning lihased saavad hästi lõdvestuda.

Kommentaar

Mai Maser, toitumisteadlane

Speltanisu peetakse maitseomadustelt ja toiteväärtuselt tavanisust paremaks. See on tingitud valgu omadusest. Nisutera endospermis on peamised valgud gliadiin ja gluteen, kusjuures speltanisul on gliadiini rohkem ja gluteeni vähem kui tavanisus. Siiski ei sobi speltanisu gluteenitalumatuse korral.

Speltanisu peetakse ka valgu- ja rasvarikkamaks. Näiteks hariliku nisu valgusisalduseks loetakse 13,6%, speltanisul võib see olla kuni 17%.

Nisus on vähe aminohappeid, aga arvatakse, et speltast saab organism seda paremini kätte.

Vitamiinide sisalduses ei ole nisusortide vahel suuri erinevusi. Mineraalaineid on speltanisus küll rohkem.

Alternatiivmeditsiinis tunnustatud spelta raviomadused on seletatavad tema suure kiudainete sisaldusega. Speltanisu teral on kest tugevamini tuuma küljes kinni ja töötlemisel võib selle osakesi rohkem jahusse jääda. Igasugused kliid korrastavad seedetegevust, ennetavad jämesoolekasvajaid, alandavad kolesteroolitaset.

Speltanisu võiks kuuluda igapäevase mitmekülgse menüü koostisse.

Naine, kes avastas spelta

Hildegard von Bingen (1098 – 17. september 1179) oli saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja. Teda on kutsutud ka Reini sibülliks.

Hildegard von Bingenit võib pidada üheks keskaja märkimisväärsemaks naiseks. Ajal kui väga vähesed naised sõna võtsid, andis ta välja põhjapanevaid teoloogilisi kirjutisi. Väga väheseid naisi koheldi austusega, kuid tema oli konsultandiks piiskoppidele, paavstidele ning kuningatele. Tuntud oli ta ka kui taimedega ravija ning eluslooduse uurija.

Lapseeas oli tal kehv tervis ning suure osa ajast veetis ta üksi, mistõttu tema sisemaailm oli väga eriline. Ta kirjeldab, et kuni 15. eluaastani nägi ta väga palju nägemusi. Kuna teised ei kogenud sama, surus ta selle ande endas kauaks alla.

Sügavalt usklikud vanemad olid tõotanud oma kümnenda lapse pühendada jumalale ning kaheksa-aastaselt läks Hildegard vanemate käsul kloostrisse, kus ta õppis lugemist ning kirjutamist nunn Jutta käe all. 18aastaselt ühines ta benediktlaste orduga. Hiljem sai ta kloostri abtissiks.

Kui Hildegard oli 40aastane, hakati tema nägemusi kirja panema ning nii piiskop kui paavst tunnistasid need jumalast lähtuvaiks. Hildegard püüdis neid ka üles joonistada ning tõlgendada.

Tema kuulsus hakkas kasvama ja paljud voorisid üle kogu Saksamaa ning Gallia tema juurde nõu ja abi saama.

Hildegardilt on säilinud rohkem kui sada kirja imperaatoritele, paavstidele, piiskoppidele, nunnadele ja aadelkonnale. Ta kirjutas 72 laulu ning need on tänapäeval täiesti lauldavad, kuna muusikakirjutus oli just natuke enne teda välja kujunenud.

Kuulsalt naisprohvetilt on jäänud ka 70 luuletust ja üheksa raamatut, kaks neist meditsiinist ja loodusravimitest. Huvitaval kombel on tema tööd tänapäeval väga populaarsed feminismi, new age’i- ja ökoloogiahuviliste seas.

XVI sajandil nimetati ta pühakuks, kelle päeva tähistatakse 17. septembril.

Allikas: Internet