Lumi - süüdi või süüta

Katused on ühed õnnetusejuurikad küll: kord lähevad need tuule käes lendu, siis jälle lagunevad lumevaiba all. Aga kas on ikka lumi selles süüdi, et katusekonstruktsioonid või -katted vastu ei pea? Püüame selgust luua Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna ehitiste projekteerimise instituudi professori doktor Karl Õigeri abiga.

Normid on loodud täitmiseks

Katuste projekteerimisel võetakse arvesse mitmesuguseid koormusi. Peamised on omakaalust tulenev tuule- ja lumekoormus. Need kaks moodustavad kergete katuste puhul kogu koormusest kuni 80% (raudbetoonist kandekonstruktsiooniga katuse puhul on oluline omakaal).

Lumeavariisid on aegade jooksul varemgi olnud. Karl Õigeril tuli 1982. aastal analüüsida vähemalt 100 kas osalist või täielikku varingut. Hiljemgi on lume all mõned hooned kannatada saanud. Näiteks 1996. aastal kukkus lume all sisse ühe Virumaa laululava katus. Süü oli siiski pigem konstruktsiooniveal.

Karl Õiger järeldabki uuringute põhjal, et üldjuhul on olnud tegu kas projekti- või ehitusvigadega. Loomulikult on varingu käivitanud lume lisakoormus omakaalule (lumeta seisis katus ju tervena), kuid on olnud ka neid juhtumeid, kus lund on olnud väga vähe või pole olnud üldse ja ikkagi on konstruktsioon järele andnud.

Katuste projekteerimisel võetakse arvesse normatiivne lumekoormus, mis korrutatud varuteguriga 1,5. Nii saadakse arvutuslik lumekoormus.

Normatiivsed lumekoormused on Eesti eri piirkondade jaoks erinevad (järelikult ka arvutuslikud). Need on saadud Eesti ehitusliku lumekoormuste kaardi alusel. Niisuguse praegu kehtiva kaardi on koostanud Eesti Meteoroloogia ja Hüdrometeoroloogia Instituut (EMHI) aastatel 1962–2002. Statistiliselt keskmise lumepaksuse järgi on arvutatud suurim lume kaal rõhtpinna ühe ruutmeetri kohta.

EMHI andmete kohaselt oli jaanuari keskel lume paksus Eestis vahemikus 13–60 cm, keskmine tihedus 250–320 kgf/m3. Koormuseks ühele ruutmeetrile kujunes 92–160 kgf. Väike-Maarja piirkonnas oligi 160.

Praeguste standardite kohane lumekoormus horisontaalpinnale selles kohas on küll 140 kgf/m2, kuid arvutuslik katuse pinnale oleks 1,5 x 0,8 x 140 = 168 kgf/ m2 (0,8 on katuse kallet arvestav tegur). Vana vajunud lume tihedus on ca 300 kgf/m3. Järelikult oleks 50 cm paksuse lume koormus viilkatusel 120 kgf/m2. Nii et ei midagi erilist.

Muidugi võib liigendatud katustel koguneda lund mõnda kohta rohkem ja seal võib koormus kasvada mitmekordseks. Lume kuhjumise normatiivsed suurused määratakse olenevalt katuse kujust ka vastavalt normidele. Tuul puhub lund katuselt alla, kuid lisab samas oma koormuse. Ka sula aitab lumest katusel lahti saada, kuid alla vajuv lumi võib mõnda soppi kuhjuda ning uut koormust tekitada. Lisaks hakkab sulavesi läbi katuse pööningule tungima. Kõigega tuleb arvestada.

Millal katuselt lund rookida?

Mõistlik on seda teha siis, kui lume koormus on saavutanud normatiivse väärtuse. Hoone omanik või haldaja peab seda väärtust teadma, nagu autoomanik peab teadma veoki kandejõudu. Ühel korralikul hoonel peaks olema selle kasutamise juhend või pass, kus muude ettenähtud tegevuste ja kontrollimiste kõrval on kirjas, millisele lumekoormusele on katus arvutatud, konstrueeritud ja ehitatud. Igal juhul tuleb eemaldada ohtlikud jääpurikad ja üle räästa rippuvad “mütsid”.

Kui aga abistavaid dokumente pole, peaks appi kutsuma ehitusspetsialisti, kes katuse konstruktsiooni lumekoormuse seisukohalt hindaks. Eramuomanikke võiksid abistada kohalike omavalitsuste ehitusnõunikud.

Ettevaatus pole liiast

Karl Õiger hoiatab katuste lumekoormusesse külma kõhuga suhtumise eest. Probleem on selles, et aegade jooksul on jõus olnud mitmesuguseid ehitusnorme. 1955. aastal kehtis NiTU, alates 1962. a SNiP, edasi tulid (1996) eurokoodeksi lausel koostatud EPN ja 2003. aastal EVS.

Näiteks kehtestasid SNiPi normid praeguste normidega võrreldes umbes 30% väiksemad lumekoormused. EPN aga, vastupidi, 20% suuremad. Seega tuleb projekteerimisel arvestatud lumekoormust hinnata ka aja järgi, millal hoone on konstrueeritud ja ehitatud.

Pärast lumerohket talve tuleks kontrollida, kas katusekonstruktsioonis on märke vajumisest või purunemisest. Vanade majade puhul võib karta, et katuste läbijooksud on puitu mädandanud.

Lihtsaim võimalus katuse kandevõime taastamiseks on kinnitada kahjustunud sarikatele tugevdusplangud või lisada sarikaid. Võimalik on asendada või remontida ka roovitust, kuid see on keerulisem töö, mida teevad ehitusspetsialistid.

Ülekoormuste ja ehitusvigade suhtes on tundlikud just kerged teras- ja puitkandekonstruktsioonid, väga lamedad nn kassipööninguga katused, angaarid ja varjualused.

Raudbetoonpaneelidest lamekatused lume raskust ei karda. Seal tuleks aga teha puhtaks äravoolukohad, et lume sulamisel katusele järv ei tekiks.

Ettevaatus pole liiast ka lume allaajamisel katuselt. Madalate majade puhul saab hakkama ka katusel turnimata. Karl Õiger kasutab pika varrega tasapinnalist alumiiniumlabidat. Lumevaip tuleb siiludeks “saagida” ja siis labidas lume alla ajada. Väike kangutus, ja tuleb alla mis kohiseb. Ise ei tohi koormale alla jääda, pool meetrit lund võib kaaluda mitukümmend kilo.

Katuse tervise huvides soovitab Karl Õiger umbes 10cm lumekihi alles jätta – see kaitseb katust selle peal kõndimisel. Ilma turvatraksideta ei maksa aga ülespoole mitte vaadatagi.