Tegelikult oli Riigikogu roheliste fraktsioon selleks ajaks oma kilekotimaksu ettepaneku juba tagasi võtnud.

See kujutas endast 2kroonist maksu iga sangadega poekoti eest. See toonuks roheliste esialgse ettepaneku järgi riigikassasse aastas 50 miljonit krooni lisaraha.

Roheliste fraktsiooni liige Toomas Trapido selgitas, et maksuettepanek tehakse uuesti, aga võib-olla mitte selles vormistuses, ja et arvatav riigieelarvetulu kujuneks ilmselt väiksemaks – 10–20 miljoni tuuri.

Saia järele seljakotiga

Roheliste ettepanekuid 2010. aasta riigieelarveks tõstetakse edasi ja tagasi seoses läbirääkimistega, mida nad heas positsioonis olles (roheliste häältest sõltub vähemusvalitsuse eelarve saatus) koalitsioonierakondadega peavad.

Ehkki Rapla naised viskasid seljakotist rääkides nalja, on seljakott tegelikult arvestatav alternatiiv kilekotile.

Nimelt ei lagune kilekott looduses, tapab seal loomi-linde ning ummistab lõunamaades kanalisatsioonitorustikke, mistõttu inimesed üleujutustes hukkuvad.

Seljakotti või käekotti pakkusid ühe alternatiivina välja küsitlejad, kes tänavu suvel Eesti inimeste käest küsisid, mida nad kilekoti asemel kõige parema meelega kasutaks.

Inimeste suurim eelistus kuulus riidest kotile, aga teisel kohal oli seljakott või käekott, mida kasutaks 22% vastanutest.

Roheliste maksuettepanek puudutab ainult sangadega kilekandekotte.

“Läbipaistvaid, puuviljade ja muu sellise jaoks mõeldud väikesi pakkekotte pole plaanis esialgu maksu alla panna,” ütles Trapido.

Samuti ei puuduta maksuettepanek prügikotte. Rohelise meelelaadiga inimesed soovitavad hoopis neid sangadega kottide asemel prügi tarbeks kasutada.

Asi on selles, et sangade ja kirjadega kottide tootmine on märksa energiamahukam kui prügikottide tegu.

Rohelised ei lajata kõigele maksu otsa, ent usuvad, nagu Trapido ütleb, et maksu kehtestamine iseenesest hakkab kilekottide kasutust kiiremini vähendama.

“Nii on juhtunud nendes riikides, kus kilekotimaks on kehtestatud,” kinnitas Toomas Trapido.

Tänavusuvine küsitlus näitas selle tellijale JCI Go Kojale, kes Eestis kilekottide vastu võitleb, et tegelikult ongi kilekottide kasutamine meil langustendentsiga.

Maks ilmatu suurt tulu riigieelarvesse ei tooks ja tegelikult “sööb iseennast”, kuna eesmärk on ju kilet vähem kasutada.

Pahad ja väga pahad

Ent ökoliikujad peavad ka mitut asendusvarianti kehvaks. Näiteks paberkotti, mille tootmiseks tuleb puid raiuda ning tohutu energia- ja veekuluga neist paberit toota.

Seljakoti kohta selliseid arvestusi ei leidu, küll aga tuuakse riide puhul samamoodi välja puuvillakasvatuse keskkonnaohud ning kangatööstuse reostused.

Isegi biolagunevatel kilekottidel, mida meilgi müüakse, on oma patud.

Kui tavapärane kilekott on halb, sest see toodetakse naftast ja kott ei lagune looduses, siis biolaguneva koti tooraine võib küll olla näiteks mais, aga maisikasvatus on samas kemikaalirohke.

Ka biolaguneva koti materjal ei lagune siiski täielikult, jäävad väikesed osad, mida looduses elajad taas kogemata sisse võivad süüa.


Kilekotimaksu maad

- Kilekotimaks on kehtestatud näiteks Taanis (1994), Iirimaal (2002), Šveitsis, Iisraelis (2004), mitmes Põhja-Ameerika linnas.

- Kilekotikeeld on kehtestatud näiteks Bangladeshis (2002), Taiwanis (2003), Lõuna-Aafrikas (2003), Tansaanias (2007), mitmes USA linnas.

- Kilekotikeeld on tavaliselt olnud seotud suurte õnnetustega, nagu näiteks Bangladeshis kilekottidest põhjustatud ummistused, mis tekitasid suurte kahjudega üleujutusi.

Allikas: Toomas Trapido