Nii sai 2012. aastal alguse õpitubade sari “Kirju korjama”. Ühelt poolt oli see üleskutse otsida erakätes leiduvaid vanu kirivöösid, teisalt kooskäimise võimalus, kus huvilised said mõtteid vahetada ning vöökudumiseks vajalikke oskusi omandada.

Vööd ja paelad on Lääne-Harjumaalt Vihterpalu kandist. Mõni rannarootsi tüüpi vöö võib olla ka Nõvalt või Pakri saartelt.

Vöösid on vanemaid ja uuemaid, on säärepaelu ja uhkeid tuttidega põllepaelu. Valdavalt on pool vööd ühe ja pool teise kirjaga − selline kirjamine on omane ka Kihnu vöödele. Mujal Eestis kohtab seda harva. Mõne vöö juures saab hoolikal vaatlemisel jälgida selle kuduja katsetusi uue kirja loomisel.

Väärtuslikuks teeb näituse ka see, et mitme vöö tegijadki on teada − praeguste omanike vanaemad ja vaaremad. Vöid on kudunud ja kirju loonud Leena Ligenberg (Põlloaed, 1847−1923), Liisu Ecknes (Koppelmann, 1854−1924), Truutu Milder (Ecknes, 1863−1916), Liisa Järve (Järv, 1885−1959), Marie Miilvee (Jalangson, 1895−1978) ja Julide Okasroos (Hallmann, 1923−2012). Näha saab Leena Ligenbergi ja Liisa Järve töövahendeid ning järeltulijatele uurimiseks üles loodud ning meelega pooleli jäetud vöösid.

Oskusi on põlvest põlve edasi antud. Oma käegagi võib näitusel proovida kudumist kaasaegsel vööraamil. “Soovin oma tegevusega anda innustust inimestele, kellel on säilinud mõni rahvuslik tekstiil, ja julgustada neid, et tegu on väärtusliku esemega ning nad on õnnelikud inimesed, et neil on selline varandus,” räägib Eve Jakobson.

Prügimäelt näitusele

“Kui inimesed ise ei pea esemeid või materjalikatkeid halva seisukorra tõttu endale vajalikuks, siis enne minemaviskamist näidake neid asjatundjatele. Siis saab juba otsustada, kas anda ese maakonnamuuseumisse või säilitada väärikalt oma kodus,” paneb Eve Jakobson südamele.

Muuseumitöötajad oskavad aidata esemete kirjeldamisel, mustrite ja värvide märkimisel. Nii saavad käsitöömeistrid oma loomingus neist esemeist inspireerituna järjepidevust edasi kanda. Et ei juhtuks nii, nagu pidi juhtuma näitusel väljas olevate kirivööst tehtud puutallaga sandaalidega, mille Helen Kooviste kohalikult prügimäelt üles korjas.

Näituselt ei puudu ka muu tavapärasest erineva praktilise otstarbe leidnud eksemplarid: risti-rästi toolipõhja kandma pandud uhke sinipunavalge, pandlaid meenutavate kirjadega vöö ja tekiteppimise raam, kus vööd kasutati rõhtpuudele naelutatuna töö kinnitamiseks.

Eksponeeritud vöösid on hoitud tavaliselt aidas kirstu sees või toas hoolikalt karpi pakituna. Kümmekond XIX sajandi lõpul või XX sajandi algul tehtud vööd on rahvatantsurühma naistel ikka veel esinemiste ajal ümber piha põimitud või muidu pidulikel puhkudel kasutuses − nii kvaliteetsed on vanaaegsed materjalid ja töö!

Vöökudumine on elamus

Näitusel tehakse ka tagasivaade 2012. aasta jaanuarist septembrini Harjumaa Muuseumis toimunud kirivöö kudumise ja taimedega värvimise õpitubadele, mida juhendas käsitöömeister Eve Jakobson. Eve on lahkelt nõus kultuuripärandi austajaid vanade tekstiil-
esemete ning kodukootud kangaste ja niplispitside katkete korrektsel kirjeldamisel ja mustrite ülesmärkimisel edaspidigi aitama. Kontakti saab võtta muuseumi kaudu.

“Töö nende esemetega ei lõpe − pildistamine, kirjelduste koostamine ja muude andmete dokumenteerimine on pooleli. Samuti loodan oma andmekogule pidevat täiendust teisteltki inimestelt. Järge ootavad ka muud tekstiilid, vöödega alustasime, kuna neid on kodudes arvatavasti kõige tähtsamaks peetud ja rohkem alles hoitud,” räägib meister edasistest plaanidest.

Ta lisab veel, et üks õige eesti naine võiks elus ühe vöö kududa, kas või loomingulise elamuse ja esiemadega sideme leidmise pärast. Sellele kulunud aega ei pea kahetsema ega tulemust häbenema! Pole tarvis kohe kõige uhkemat taga ajada, võib ka midagi väga lihtsat ja igapäevast teha.

Näitus “Kirju korjama! Esiemade kirivöösid erakogudest” jääb Harjumaa Muuseumis avatuks 28. aprillini.