Maakari tõstab talu väärtust

Vahetasid pealinnaelu talu vastu

Simovartid on ühed tunnustatumad maakarja kasvatajad Eestis. 1990. aastate algusest on see talupere aretanud ja säilitanud ohustatud eesti maatõugu.

Jüri ja Maarja Simovart tunnistati esimesena parimaks maatõu aretajaks, neile anti ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi ränd-hõbekarikas 2009. aastal. Lisaks on talu töötoas seinad täis aukirju ja Luige näitustelt saadud medaleid ehk rosette – tunnustuseks parimate maatõugu lehmade eest.

“Olime perega juba ammu Tallinna kolinud, mina töötasin Dvigatelis, naine oli Kirovi kolhoosis arvutioperaator, aga kui tuli talude tagastamine, ei kõhelnud me sugugi, tulime kohe minu kodutallu tagasi,“ räägib Jüri Simovart.

Ta meenutab, et kui nad esimest korda üle pika aja oma talumaadele jõudsid, oli koht juba 15 aastat tühjana seisnud, maad võsastunud ja kohati soised. Vesi tuli üle saapasääre.

Nüüd on Simovartid koos kahe poja – Jaani ja Priidu abiga maid kuivendanud, teid rajanud ja majaümbruse võsast lagedaks raiunud. Kunagise lääpavajunud talumaja asemele on kerkinud mitmekorruseline elamu kõrge torniga.

Majaesisel on kena pügatud muru lilleklumpidega. Maja tagant läheb karjatee, kus pererahvas ajab hommikuti lehmad karjamaale ja lüpsi ajaks koju.

Suure maja ühes osas elab üks poegadest perega, Jüri ja Maarja on teises osas. Pererahva sõnul on tütre peregi mõelnud, et kunagi võiks tallu tagasi pöörduda.

“Taluliidu kaudu käis vanem poeg Jaan Soomes talupraktikal, nüüd on ta soetanud liikuva saekaatri, millega osutab teenust. Priit peab põhiliselt traktoristi ametit, tal on kuldsed käed,” kiidab peremees oma poegi.

Piimalehmad kui pereliikmed

Talu uhkuseks on piimakari – 12 maakarja lehma, 10 mustakirjut holsteini tõugu ja kaks džörsi tõugu lehma.

“Oleme siin pidanud kalkuneid, muskusparte ja kanu, samuti lambaid ja sigu, aga nüüd oleme jäänud ainult piimakarja peale, sest ühes suunas on lihtsam tegutseda,“ räägib perenaine Maarja.

Ehkki “Aasta põllumehe” konkursile kandideerima esitati peremees Jüri Simovart, ei taha peremees karjapidamise au ainuüksi endale võtta. “Meie kari on nii priske ja terve eelkõige tänu perenaisele,” räägib Jüri.

Perenaine Maarja kinnitab, et tema on tõepoolest pühendunud oma punastele lehmadele. Karjamaalt loomi lüpsile ajades patsutab ta lemmikuid ja loomad liiguvadki väärikas rahus otse perenaise järel.

Ta ei tee vahet, kes vähem või rohkem piima annab, eraldi poputab vaid džörsi tõugu lehmi. Loomad on suvel ööpäev läbi karjakoplites, lauta lüpsile aetakse neid kaks korda päevas.

Tõuaretus nõuab täpsust

Laudas on torusselüps ja lüpsitööd teeb praegu peamiselt perenaine. Vahel tulevad ka pojad appi. “Mulle meeldib see töö, mu ema oli ka omal ajal kolhoosis lüpsja,” naeratab Maarja.

Esimesed maatõugu mullikad tõi Jüri Simovart talulauta 1990. aastate algul.

“Lugesin Maalehest Ain-Ilmar Leesmenti artiklit, kus ta kiitis, kui vähenõudlik on maatõugu lehm. Et on tore tõug – ei söö suurt midagi, ainult lüpsab,” meenutab peremees. Kuna karjamaad on kesised, sobis maatõug nende tallu suurepäraselt. Paari mullikaga pandi karjale alus.

Maatõugu lehmade kohta kehtib see, et kes kord selle looma oma majapidamisse võtab, kiindub temasse jäägitult.

Palu talu astus ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi. Sealt sai alguse koostöö maatõu säilitamiseks ja aretamiseks. Nii Maarja kui Jüri Simovart kiidavad EK Seltsi esimeest Käde Kalameest, kes peab maatõugu lehmade tõuraamatut ja on valinud nende karjale sobiva pulli spermat. “Oleme täpselt järginud kõiki Käde soovitusi, pullide spermajaotuskava järgi oleme lehmi seemendanud, järglased on tublid ja tugevad,” kiidab Maarja.

Simovartide maatõugu lehmad lüpsavad aastas umbes 7000 kg lehma kohta, mis on maakarja jaoks suur toodang.

“Heina ja silo aitavad pojad teha, laudatöödel on abiks sulane,” kiidab perenaine.

Küsimuse peale, kas pere kahetseb, et hõlpsamast linnaelust loobus, raputavad mõlemad pead. “See on ju minu lapsepõlvekodu, elasin siin kuni 6. klassini. Mul on hea olla omas kodus peremees,“ ütleb Jüri.

“Mina võtsin linnast ennast päevapealt töölt lahti, sest nii uhke tunne on olla taluperenaine,“ räägib ka Maarja Simovart.

Nii ongi Palu talu pererahvas mitukümmend aastat sihikindlalt oma talumajandamist edendanud. Nad usuvad, et küllap keegi lastest kunagi selles talus jätkab.

KOMMENTAAR

Vello Ilves

Harju Taluliidu nõuandeteenistuse juhataja

Jüri ja Maarja Simovart on väga asjalikud talupidajad, nad tegutsevad suuri sõnu tegemata. Nõu ja abi küsivad meilt ainult siis kui vaja.

Simovartid käivad meie koolitustel ja olen neid aidanud äriplaanide koostamisel.

Tõsi, Simovartid on oma äriplaanid ikka ise väga korrektselt teinud ja tulevad siis nõuandeteenistusse oma mõtetele kinnitust saama.

Samas peab tunnistama, et praegune äriplaanide hindamise punktisüsteem ei soosi tõsiseid tegijaid, traditsioonilisi põllumehi. Plusspunkte saavad pigem need, kes on noored, mahedad ja tegelevad seenekasvatusega.

KANDITAAT

JÜRI SIMOVART

Harjumaa, Palu talu

- Piimakarjakasvatus, 27 lüpsilehma, neist 12 maatõugu.

- Maad omandis 40,6 ha, rendimaad 30 ha.

- Karja- ja heinamaad, silo ja heina varumine.

- Palgatööjõud – 0,5 kohaga sulane.

- Toorpiima ja liha müük.

“Aasta põllumees”

- Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (EK Selts) esitab parimaid maakarja kasvatajaid aasta põllumehe kandidaadiks juba kolmandat aastat. Mullu osales konkursil Urmas Lehtsalu Saaremaalt Mereranna põllumajandusühistust, ka aasta varem oli konkursi kandidaadiks Saaremaalt pärit maakarjakasvataja – Liia Sooäär Uustla talust.

- Varasematel aastatel on osalenud konkursil ka neid kandidaate, kel lisaks muudele tõugudele karjas maatõugu lehmi. Maakarja lehmi peetakse konkursil osalenud Arvo Veidenbergi karjas, Juhan Särgava AS Saidafarmis ja Raimond Elliku juhitavas Salme POÜs. Maakarja on pidanud aasta põllumehe kandidaadid Lea Puur Viljandimaalt Õunapuu talust, Sulev Trahv ja Sirje Kornel.

- Praegu on Eestis jõudluskontrolli aluseid maatõugu lehmi 390, emasloomade arv on 980.