Peibutusvahendid: keegi ei tea, kes metsas röhatas
Alles mõni aasta tagasi pidid põllumehed tikutulega otsima head vahendit, millega peletada põldudelt metssigu. Kui sirvida Internetis jahikaupade maaletoojate tootenimistuid, leiab sealt nüüd juba mõnesuguse valiku.
On peletusvedelikke ja põllu äärde riputatavaid läikivaid ribasid, mis peaksid metssigu hirmutama. On ka linnukahureid, millega sigu ehmatada proovitakse.
Märksa rohkem on siiski vahendeid, mis sigu ei peleta, vaid neid hoopis juurde meelitavad.
Tuustib augu maasse
Selline on näiteks sigade peibutamise vahend Sau-Wohl, mis olevat nii tugeva mõjuga, et kui seda soovitud kohta piserdada, kraapivat metssead selles kohas suure augu, et kõike viimse piisani kätte saada. Osa jahimehi on proovinud peibutiseks sama efektiga pöögipuu tõrva või lakupastat trühvliga.
Olemas on tammetõru- või maisilõhna kontsentraate. Pakkumisel on ka jooksuaegsed peibutised – kuldi sperma või emise uriini lõhna sünteetiline imitatsioon.
Samas on olemas vahend, mida pakutakse korraga nii peibutajaks kui ka peletajaks. Vähemalt reklaamiteabe järgi peaks metssigade söögilisand Hagopur hoidma sigu söötmisplatsidel niimoodi paigal, et nad kartuli- ja viljapõldudele ei lähegi.
Puhtalt häälega peibutamiseks on olemas nn metsseavile või -pasun. Kaubavalikuis hakkas silma just universaalne vile, aga jahimeeste foorumi andmeil olevat neid turul rohkem.
Viledega olevat võimalik matkida näiteks häälitsust, mis õhutab sigade karjainstinkti, häält, mis ütleb, et põrsas on hädas, või häälitsust, mis teistele metsas olevatele sigadele teatab, et leitud on eriti maitsev toit.
Petlikud hääled
Kui arvestada, et samas on võimalik poest osta ka inimese lõhna varjavat lõhnaainet, on petukaupa ikka hulgim.
Mida rohkem peibutised jahimeeste ja loodusfotograafide seas levivad, seda kahtlasemaks muutuvad metsahääled.
Ornitoloogid kurtsid juba ammu, et varakevadel metsas ööbiku häält kuuldes ei saa enam olla kindel, kas tegu on ööbikuga või on see mobiiltelefon.
Nüüd võib juhtuda ka, et põdrapulli pinev ohkimine mõnel sügisesel hallahärmas hommikul tuleb hoopis sellest põõsast, kus jahimees istub.
Samamoodi võib metsseapõrsa kisa tähendada hoopis seda, et keegi üritab hunti ligi meelitada.
Pooldajad ja kahtlejad
Kui jahimeestega rääkida, kostab uut moodi peibutiste kohta mitut moodi arvamist. On mehi, kes peavad uute vahendite katsetamist väga põnevaks.
Jahindusfoorumist leiab, et mõni jahimees siiski kahtleb peibutusvahendites ja arvab, et neid kasutades ei ole tegu enam n-ö puhta jahiga. Teised arvavad, et peibutajatega ei peagi alati loomi küttimiseks ligi meelitama, vaid need pakuvad metsas loomadega kohtumise elamust ja põnevust.
Mõned jahimehed räägivad, et mais või köömned teevad ikkagi ära sama ligimeelitamistöö kui poest ostetud preparaadid.
Ka inimese lõhna matjaid olevat lähemalt võtta. Jahindusbioloog Kalev Sootalu rääkis näiteks, et kui läheb jahikantslisse metssigu passima, astub enne karjamaal meelega mõne lehmakoogi sisse ja võtab need jalatsid alles varitsuspaigas olles jalast ära.
Sootalu jutustas, kuidas üks mees mere ääres hanevile proovis. “Luiged olid tal seal küll reas, aga haned ei tulnud. Selgus, et keegi oli talle hanevile asemel hoopis luigevile müünud.”
