Mis puhkudel peab metsaomanik metsakahjustustest teatama?

Aga 1967. ja 1969. aastate tormid ning nende järelmõjud tõid hävingut suurele osale meie metsadest. Metsa valu on ka metsaomaniku valu. Ühe naabermaa suurte orkaanikahjustuste järel mitu metsaomanikku ei suutnudki sellele valule vastu panna...

Metsa- ja looduskaitsemees August Örd on kirjutanud, et kahekümnendal sajandil tegid Eesti metsadele kõige suuremat kahju ulukid. Sel sajandil inimlik lollus kestab, ikka püüame n-ö laudas rohkem loomi pidada, kui lakas heinu ja peas mõistust jätkub –, känguvad ulukid ja kängub mets.

Seadus kohustab teatama

Metsaseadus on metsakahjustustest teatamise asjus omaniku suhtes karm: kahjustuste kohta tuleb metsateatis esitada k o h e (minu sõrendus – J. E.) pärast seda, kui nendest on teada saadud. (Tõele au andes oli eelmine seadus veel karmim. Siis tuli teatada ka juhtudel, kui omanik “pidi kahjustustest teada saama”.)

Seadus loeb metsa kahjustatuks, kui:

• puistus on surevaid või tüvekahjuritega värskelt asustatud, värskelt ulukite kooritud või äsja tuule murtud või heidetud esimese rinde puid rohkem kui viis protsenti puude üldarvust;

• rohkem kui viiendikul puudest on söödud okkaid ja enam kui neljandikul puudest lehti;

• puistu kasvutingimused on oluliselt muutunud üleujutuse või keskkonna saastumise tõttu;

• puistus on olnud metsatulekahju pindalaga vähemalt 0,1 hektarit.

Miks tasub teatada?

Metsakahjustuste ja -tulekahjude kohta saab statistilisi andmeid jälgida metsanduse aastaraamatutest, peale tabelite ja diagrammide on seal vastavad kaardid. Huvitav, et nende kaartide järgi on suured piirkonnad ja ka mõned päris suured saared jäänud tuultest, tulest, ulukitest-putukatest ja muudest metsahädadest puutumata...

Kas need valged laigud Eesti kaardil on tõesed? Kust saavad statistikud oma andmed, mida levitame laias maailmas tõe pähe? Ikka meie käest, kallid kaasmetsaomanikud! Oleme ju ise seaduskuulekad ning nõuame väga seaduste täitmist ametnikelt ja kaaskondsetelt. Aga tegelikult?

Võib-olla kõige valusamini saame oma vitsadest peksa, kui jätame teatamata metsatulekahjudest. Tuletõrjujatel on kuival tuulisel ajal kiire, nad tõttavad ühelt metsatulekahjult teisele, nad pole maamõõtjad ja neilt ei saa ju nõuda tulekahjude pindalasid vms andmeid kahju kannatanud metsaomanike kohta.

Kui aga maakonna metsatulekahjude kohal on aastaraamatus kriips, siis on järgmistel aastatel kriips ka metsatulekahjude ennetamise toetusel. Ka maaparandusühistu metsakuivendusobjekti rekontrueerimise projektist tõmmatakse tuletõrjetiikide taastamine maha.

Juhul kui projektis pole tiike, saad toetusetaotluse läbivaatamisel vähem hindepunkte ja jäädki ametnike keeles “joone alla” ehk toetusest ilma.

Niinimetatud keskmine metsaomanik oskab määrata kahjustatud puuliiki ja kirjutab selle oma metsatüki andmete järel metsateatisele. Aga kes või mis kahjustas?

Et selles selgust saada, tasuks endale hankida trükis “Metsakaitse”. Võrratult hästi on tundmatuks jäävad autorid kaheksale leheküljele sõnas ja pildis kokku surunud enamiku sellest väga laiast temaatikast. Kes muretseb endale selle raamatukese ja võtab metsa kaasa, saab nägijaks paljus selles, mida varem ei osanud näha.

Kuidas täita teatist?

Väga ruttu oleks tarvis ka suurt ilusat kaasaegset metsakaitse käsiraamatut. Eelmine ilmus rohkem kui pool sajandit tagasi, aastal 1935. Võimekaid autoreid on meil praegu väikese tähtkuju jagu.

Kui oleme saanud oma metsa kahjustaja nime teada, siis kirjutame temale vastava koodi teatisele. Kui ei leia vastavat, kirjutame koodi 10 ehk muu. Sellisel juhul võiks teatisele ka väikese selgituse kaasa panna ja ära seletada, mis seal metsas siis valesti on.

Kui leiame, et kahjustatud puud on võimalik välja raiuda sanitaarraie korras, kirjutame raie lahtrisse lühendi SR, järgmisse lahtrisse “kahjustatud puude maht tihumeetrites” ehk hinnangulise raiutava mahu tihumeetrites konkreetse eraldise kohta. Selle märkimisel on abiks metsamajandamiskava, kust saab vaadata eraldise üldtagavara, millest arvutame 5 protsenti.

Vaagime, kas näiteks eraldisel number 1 üldtagavaraga 100 tihumeetrit on kahjustatud puid ikka 5 tihumeetrit, ehk teisisõnu – kas iga kahekümnes puu on kahjustatud. Või äkki on hoopis iga kümnes puu kahjustatud?

Kui tegu on suhteliselt värske metsamajandamiskavaga, võib omanik enamikul juhtudel leida nii kahjustaja nime kui kahjustuse protsendi juba sealt. Nüüd tuleks teha veel üks arvutus ehk nii-öelda kodukootud metsakaitseekspertiis. Kujutame oma vaimusilmas seda puistut pärast kahjustatud puude eemaldamist ehk sanitaarraiet ette – kas tegu on veel jätkusuutliku puistuga või mitte?

Kodukootud ja päris ekspertiis

Oma kahtlused võime üle arvutada. Kui täius kipub pärast sanitaarraiet langema alla 0,40 ehk sellele vastava rinnaspindala, tuleb tellida metsakaitseekspertiis.

Sellisel juhul me raieliiki ega raiemahtu teatisele ei kirjuta, küll aga soovi ekspertiisi kohta.

Metsakaitseekspertiisi taotluse saab esitada keskkonnaametile metsateatise vormil või metsa majandamise eeskirja lisas toodud ekspertiisitaotluse vormil.

Seadusandja on ekspertiisi tegijale andnud üpris laiad volitused lubada metsakaitselistel kaalutlustel teha lageraieid ettenähtust nooremates, väiksema rinnasdiameetri ja suurema täiusega puistutes, samuti teha mööndusi lankide laiuses, pindalas ja paiknemises.

Mõisted

• Täius (T, %) – iseloomustab kasvuruumi kasutamise astet, võrreldes samades tingimustes kasvanud normaalpuistuga. Täiuse leidmiseks tuleb puistu ühe hektari rinnaspindala või tagavara jagada samasuguse kõrgusega normaalpuistu rinnaspindala või tagavaraga. Täius määratakse rinnete kaupa protsentides.

• Normaalpuistu – puistu, mis antud puistuelementide, vanuste ja kasvutingimuste korral kasutab kasvuruumi kõige paremini. Normaalpuistu täius on 100%.

• Rinnaspindala (G, m²/ha) – puude rinnaspindalade summa hektaril, mõõdetuna 1,3 m kõrguselt juurekaelast. Määratakse rinnete kaupa üldjuhul Bitterlichi lihtrelaskoobi abil. Täpsema rinnaspindala saab puistu üle- või osapinnalise kluppimisega.

Artikkel ilmus ajakirjas Sinu Mets.