|
Viio Aitsam
See sõna on siin tähenduses, et emotsioonid annavad elule nüansid – lihtsam on ajada näpuga järge seadusetekstis, kui et lugeda teise poole emotsioone.
Võiks ütelda, et seadus on ikka ülim. Aga kas saab olla, kui tegu on paigaga, millega side tekibki iga eestlase isikliku tunde pinnalt?
Paluküla Hiiemägi on Raplamaal paik, kus raie pärast on võitlusi peetud. Taas on mäel puud punaste ristidega märgitud ning haldaja taotleb luba suusa- ja matkaradade hooldustöid teha.
Kui mäel ringi käia, tekitavad punased ristid mitut moodi emotsiooni. Näiteks seal, kus madalam nõlv, ei tekita lumega raja kohale vajunud puu raieks märkimine tõrget. Kõrgeimal tipul, kus nii-öelda päris hiiepaik, on kahju kõikidest märgitud puudest.
Kuidas siis otsustajad peaks toimima? Ühest õiget reeglit äkki polegi? On küll, võidakse ütelda, või et vähemalt tehku otsus muinsuskaitseameti juurde moodustatud looduslike pühapaikade ekspertnõukogu. Jah, aga kui lugeda nõukogu Palukülas peetud väljasõiduistungi protokolli, tuleb sealtki välja kaks otsa – ühelt poolt, et võsa ja puude raiumist tuleks vältida, teisalt, et peaks säilima hiiemäe poolavatud ilme. Sellest loeb ju välja, et päris metsa kasvada ei tohiks mäel ka lasta?
Äkki hiiemäge hooldades ei peaks järgima niivõrd kirjutatud reegleid (metsakasvatuslik, et kõik kasvus allajäävad või kahjustustega puud tuleb raiuda; maausuline, et hiies ei tohi midagi puutuda), vaid oma südant? Kas nii tekiks anarhia või läheks kõik hoopis paika?
