Paks lumekoorem surmas tarude kaupa mesilasi
“Hukkumise põhjused on erinevad,” tõdeb mesinduse nõustaja Eha Metsallik.
“Enamasti on talvekobara kohalt toit otsa saanud, kuid tundub, et osa peresid on ka ummuksisse jäänud, eriti need, kus sügava lume sees liiga varane haudmetegevus algas. Osades hukkunud mesilagruppides on toit kristalliseerunud, mis viitab ristõieliste hilisele korjele.”
Talvekahjud keskmisena ehk hukkunud mesilasperede arv ulatub Metsalliku hinnangul 40 kuni 80 protsendini talvituma pandud perede arvust.
“Mõnes mesilas võib see nii olla, aga selliseid mesilaid on suhteliselt vähe,” hindab olukorda Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk. “Ei saa rääkida üle-eestilisest katastroofilisest hukkumisest.”
Kilk soovitab neil mesinikel, kelle mesilas on suured kahjud, lasta kohalikult veterinaararstil olukord üle vaadata ja koostada selle kohta akt. Sinna tuleb märkida ka sügisel talvituma pandud mesilasperede arv.
Mesilasperede hukkumise akt on mesiniku ja loomatohtri vaheline dokument, mida ei ole vaja kuhugi saata ega ühelegi institutsioonile esitada enne, kui mesinikke otsustatakse suurte talvekahjude osas toetada.
2002.–2003. aasta karmil talvel hukkus üle Eesti väga palju mesilasperesid ja riik tuli mesinikele rahalise toetusega appi.
Mesinike liit kogub praegu andmeid, aga kui perede talvine hukkumine ei võta tõsise majandusliku häda mõõtu, siis ei saa sellist toetust valitsuselt küsima minna, tõdeb Aleksander Kilk.
Samas arvab ta, et hukkunud mesilasperede arv ei pruugi mõjutada tänavust toodangut ja meeostjatel ei tasu muretseda.
