Mesila hukk kipub müsteeriumiks jääma
Pärast Paradiisi Mesila OÜ mesila täielikku hävingut viis mesinik Tarmo Jaanisk surnud mesilased ja sööda analüüsida põllumajandusuuringute keskuse ning veterinaar- ja toiduameti laborisse.
Kummaski laboris ei leitud midagi kahtlast. “Analüüsid näitasid, et kõik on korras. Tänase päevani ei tea, mis tegelikult juhtus,” nentis Jaanisk.
Suurema välismõju või viiruse toime ei olnud mesila hukkumisel võimalik, kuna 30 võõrast taru, mis olid toodud Paradiisi Mesilasse hooldada, olid sealsamas täiesti elus.
Mitme nädala pärast novembris tabas aga ka võõraid tarusid sama saatus – mesilaste hukkumisel olid täpselt samasugused tunnused. See juhtum tekitas isegi oletust, et kui 70 taru hukkus kuritahtliku käe läbi, võis nüüd olla tegu jälgede segamisega.
Novembris käis mesilat vaatamas ja proove võtmas loodusteaduste magister mesinduse alal Kalle Toomemaa, kes samuti ei ole hukkumise põhjuse jälile jõudnud. “Ükski seletus ei klapi, sest iga asja puhul on midagi, mis muudab selle vähetõenäoliseks,” nentis Toomemaa.
Ta kirjeldas, et esialgu kahtlustas ta mujal maailmas mesilasi tapvat kollapsit. See, et Türi vallas oli osa mesilastest surnud mesilas, teeb aga kollapsi vähetõenäoliseks, kuna kollapsi puhul tavaliselt kõik mesilased kaovad. Pealegi ei tee kollaps tema sõnul vahet “omade” ja “võõraste” mesilaste vahel.
Kahtluse, et midagi oli kaasa tulnud Sloveeniast ostetud mesilasemadega, välistas see, et hukkunud olid ka Saaremaa päritolu emad. Jne.
Mõne mesilast leitud roojapleki alusel tekkis veel uue Kagu-Aasia nosematoosi kahtlus, aga seegi variant langes uurimisel ära – eoseid ei leitud.
“Mesila hukkumine jääb praegu mõistatuseks,” nentis Kalle Toomemaa.
Tarmo Jaanisk usub, et aja jooksul ta siiski saab teada, mis toimus, kuna saladustel on tavaliselt kombeks kord päevavalgele tulla.
