Kohatiste suurte talvekadude põhjused vajavad veel täiendavate andmete kogumist ja analüüsi. Mõnelgi juhul näib peamiseks teguriks olevat varroatoos, mida ei ravitud või jäi ravi liiga hiliseks, arvab Kilk.

Tema sõnul olid rohkete varroalestade seltsis üles kasvanud talvemesilased nõrgestatud ja vähese elujõuga. Sellised talvemesilased lendasid juba oktoobris või novembri alguses tarust välja surema ning tarru jäänud väike mesilaskobar hukkus talvekülmades. Ühe tunnusena oli sellisel juhul kevadel taru avades talvesööt suures osas kärgedes alles, kuid mesilased suuremalt jaolt kadunud.

Kilk märkis, et kahtlemata suri osa mesilasperesid möödunud pika talve vältel ka nälga. Võis juhtuda, et mesinik oli olnud mesilasperedele sügisel talvesööta andes liiga kokkuhoidlik või hinnanud tarus olevaid meevarusid üle. Juhtus ka, et väiksem mesilaspere kobardus söödakärgedest eemale ega saanud külmade saabudes enam piisavalt sööta kätte.

Korpustarudes kahes korpuses talvituvate perede korral esines juhuseid, kus pere ei läinud külmaga alumisest korpusest hilise haudme juurest ülemisse korpusesse söödavarude juurde ja piltlikult öeldes suri toidusahvri kõrval nälga.

Tarusid üleni katva sügava lume all esines ka perede lämbumist, eriti umbse põhjaga korpustarudes. Näiteks olid mõnes sellises tarus mesilased lume all õhupuuduses pugenud lennuavast välja ja surnud taru ees kobaras.

Samas esines ka juhtumeid, kus perede hukkumiseks ei leitud ühtki ilmset põhjust.

"Tuleviku tarvis võiks möödunud raskest talvest siiski mõned mõtted esile tuua," kirjutas Kilk. "Kui näiteks mesinik jätab sügisel lisaks põhiperedele talvituma ka parasjagu varuemaperesid, siis on kevadel vajaduse korral võimalik kergema vaevaga tootmisperede arvukust taastada. Teisalt on kevadeti üsna palju mesindushuvilisi, kes sooviksid peresid osta."

Ajalehte Mesinik saab lugeda siit.