Mesilaslangetis ja selle kasutamine

Surnud mesilastes on mitmeid bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida kõiki pole veel täielikult uuritudki. Mesilase kehas on olemas mee, õietolmu, toitepiima, taruvaigu, vaha, aminohapete, mineraalainete, fermentide ja hormoonitaoliste ainete jäägid, millel kõigil on inimese jaoks tervendavad omadused.

Talvise ja kevadsuvise langetise mesilastes on olemas ka mesilasmürk. Seni arvati,et see inaktiveerub seedetraktis. 2003. a tehtud uuringutes selgus, et mürk lõhustub seedetraktis osaliselt ning läheb sealt väikeste annustena verre oligopeptiididena. Mesilasmürk on mesilases koos teiste inimestele kasulike ainetega, nagu rasvad, mesi, mistõttu ta võib toimida ka läbi naha ja limaskestade. Langetises olev mürk ei toimi nii, nagu teeb seda mesilase nõelamisel, sest on tasakaalustatud hepariiniga. Mesilasmürk ei allu temperatuuri mõjudele. 60-minutiline töötlus temperatuuril 115 °C kuni -115 °C ei muuda mürgi bioloogilist aktiivsust.

Mesilaste katted ja kehad sisaldavad kasulikke aineid

Mesilaste kitiinsetes katetes on hinnalisi keemilisi aineid - hepariini ja heparinoide. Need suruvad alla põletikunähte, stabiliseerivad vererõhku, parandavad vere koostist ja veresoonte seisundit, tasakaalustavad vere hüübimist, parandavad vere, maksa, südame, neerude tsirkulatsiooni. Hepariinipreparaadid on kallid, sest neid saadakse vähilistelt. Näiteks kõik teavad geeli Lioton-1000, mis sisaldab hepariini ning maksab suhteliselt palju. Mesilaslangetisest saadav hepariin on palju odavam.

Peale hepariini ja heparinoidide sisaldavad mesilaste katted kitosaani, millel on inimestele aine- ja veevahetust reguleeriv, üldtugevdav, endokriin- ja närvisüsteemi reguleeriv toime. Kitosaanil on koos melaniiniga (tume värvaine) kolesterooli alandav toime, nad hoiavad ära ateroskleroosi, rasvumist, seedetrakti haigusi, puhastades seda, ja diabeeti, vähendavad mürkainete imendumist, viivad kehast välja radioaktiivseid aineid ja raskmetallide sooli, soodustavad sarvkesta kasvu, väldivad armide teket ning peatavad verejooksu haavadest.

Mesilastes on olemas nn mesilasrasv, milles on palju küllastumata rasvhappeid ja kolesteroolivabu steriile. Mesilasrasv on kergesti omastatav ega tõsta vere suhkrusisaldust, see vähendab südame-veresoonkonna haigusi, reguleerib vererõhku ja vere hüübimist, vähendab põletiku ohtu, soodustab kahjustatud kudede paranemist.

Mesilaste kehades on veel nn toidukiud, millel on nende seedetraktis sekretoorne ja liigutusfunktsioon. Need vabastavad organismi mürkidest ning ainevahetusjääkidest, liigsest kolesteroolist, kusihappest, raskmetallide sooladest, herbitsiididest, radioaktiivsetest ainetest, alkoholist ja medikamentidest.

Inimeste jaoks on mesilaslangetisest praeguseks välja töötatud üle 10 erineva preparaadi. Toormeks ei sobi nakkushaigustega, parasiitidega kahjustatud, ökoloogiliste mürkidega kokkupuutunud mesilased. Mesilaslangetist on kõige sobivam tarvitada koos ravimtaimedega, ravimitega, köögi- ja puuviljadega.

Ajaloost on teada, et mesilasi koos meega kasutas juba vanarooma arst Galenos paisete ja hambapõletike puhul, juuste kasvu taastamisel. Plinius noorem soovitas tarvitada mesilaste tuhka ja mett silmahaiguste korral ning juuste kasvu tugevdamiseks. Keedetud mesilasi on kasutatud düsenteeria ravis, samuti kuseeritina.

Inglismaa ürikutes 17. sajandist on soovitatud süüa mesilasi koos piima ja veiniga veetõve, podagra, reumatismi vastu, neeru- ja põiekivide väljaajamiseks.

Mesilaslangetist ning mett on pruugitud kõhuvaluhoogude vähendamiseks, haavade, mädanike ja sammaspoole raviks.
Mesilaslangetist võib kasutada mitmel moel: 1) keedisena; 2) hautisena; 3) praetult; 4) viina- või piiritustõmmisena; 5) mesilaste põletamisel saadud tuhka; 6) õlina kreemides.

Järgnevalt toon mesilaslangetise erinevad valmistus- ja kasutusviisid.

Langetise keedis. 10-15 g langetist (1 g langetises on 8-10 mesilast) peenestada, valada peale 0,5 l keeva vett, keeta nõrgal tulel 30-60 minutit. Jahutada toatemperatuurini (1-2 tundi). Kurnata läbi kahekordse marli. Maitse parandamiseks võib lisada 2 sl mett ja 1 tl 10-30%-list taruvaigu piiritustõmmist. Sisse võtta enne sööki 1-2 sl 1-2 korda päevas kuu aja jooksul. Korrata 6 kuu pärast.

Keedis ravib eesnäärme- ja seksuaalhäireid, toimib organismile üldtugevdavalt ja immuunsust parandavalt. Mesilaste nõelamise puhul määrida sellega nõelamiskohta ja võtta ka sisse.

Langetise hautis. 100 g langetisele (ca 1000 mesilast) valada peale kuuma vett (mitte keeva), nii et mesilased oleksid sellega kaetud. Lasta 15 minutit seista. Mass suruda õrnalt läbi kolmekordse marli, panna siis soojana marli või riide vahele ning asetada nahale haige koha peale. Hoida seal jahtumiseni.

Hautis ravib mastiiti, veenilaiendeid, alajäsemete ateroskleroosi, tromboosi, närvihaigusi, migreeni.

Praetud mesilased. 1 tl alles surnud mesilasi praadida 5-6 minutit 50 ml taimeõlis. Jahutada, peenestada ning võtta sisse 1 tl enne sööki piimaga 1-2 kuu jooksul.

Ravib nahahaigusi, lühinägevust, elujõu vähenemist. Elusaid mesilasi saab surmata, kui panna nad 24-36 tunniks sügavkülma.

Langetise tõmmist võib teha piirituse või viinaga. 10-20 g langetist peenestada, valada peale 100 g 70%-list piiritust. Lasta 10-12 päeva seista, loksutades iga päev 10 minutit.

1 sl jahvatatud kuivatatud mesilaste kohta panna 1 klaas viina või 2/3 klaasi konjakit (seisnud üle 5 aasta). Hoida pimedas kohas 14 päeva, loksutades iga päev 5-10 minutit. Kurnata ja võtta 15-20 tilka pärast sööki 1-2 kuu jooksul.

Tõmmis ravib veresoonkonna, neeru-, endokriin- ja närvihaigusi, seksuaalhäireid, frigiidsust ja impotentsi ning ainevahetushaigusi, on vererõhu stabiliseerija.

Elatanud inimesed võiksid kasutada mäluhäirete ja aktiivsuse langemise puhul langetise tõmmist 1 tilk 1 kg kehamassi kohta 1 kord päevas pärast sööki 6-12 kuu jooksul. Mesilaste nõelamise tagajärgede vähendamiseks võtta 40-60 tilka 1 kord päevas 10-15 päeva jooksul.

Kreemi valmistamiseks panna 1 sl mesilaste pulbrit 200 ml kuuma oliiviõlisse ja lasta siis jahtuda. Säilitada külmikus. Määrida haigetele kohtadele. Ravib liigesevaevusi, põletikke, neuroloogilisi ja veresoonte haigusi.

Mesilaste pulbri tegemiseks tuleb mesilased eelnevalt kuivatada temperatuuril 100-115 °C 4-5 tundi 1-1,5 cm paksuse kihina. Seejärel jahutada ja jahvatada.

Seda pulbrit võib sööta ka mesilastele. Katsetes on selgunud, et pulbri või peenestamata mesilaste keedise lisamine suhkrulahusele (1:1) suurendas kinnishaudme hulka ja mesilaste arvukust. Suhkrulahusele lisamiseks võtta 3-4 sl peenestatud või 7-8 sl peenestamata mesilasi, keeta 1 l vees 45-60 minutit, kurnata läbi kahekordse marli. Suhkru ja kurnatise vahekord on 1:1. Sööta mesilastele 0,5 l kaupa kahe nädala jooksul. Järelejäänud mesilased on väga hea väetis toalilledele. Mulda võib panna 2-3 g ehk 20-40 mesilast.

Mesilaste tuha valmistamiseks panna mesilased 1-1,5 tunniks muhvelahju 300 °C juurde. Kodustes oludes asetada nad metallnõusse (laius 10 cm, pikkus 15 cm, kõrgus 8 cm). Peale panna 4-5 avaga kaas. Augud teha ka anuma ülemistesse äärtesse. Nõu lükata ahju pärast kütmist. Saadud tuhk säilib aastaid.

Tuhast teha vesilahus, milles on 8-10 g tuhka, 3-4 tilka kontsentreeritud äädikhapet ja 1 l vett. Loksutada. Lahusel on meeldiv magus maitse ning mesilaste jaoks sobiv mikroelementide koostis. Sellega pritsida kärgi või sööta seda suhkrulahusena mesilastele (1:1).

Mesilastest valmistatud piiritustõmmist (1:10) on antud noorveistele 1 kord päevas 0,5 ml 1 kg kehamassi kohta. Paranesid kõik vere näitajad, suurenes haigustele vastupanuvõime ning haigestunud loomad tervenesid kiiresti.

Kokkuvõttes võib öelda, et tervetest mesilasperedest pärit olevaid langetise mesilasi ei tohiks ära visata ega põletada, vaid nendest saab valmistada inimesele vajalikke bioaktiivseid aineid sisaldavaid ravimeid. Silmas peab aga pidama, et kui varroatoosi on ravitud keemiliste preparaatidega, siis selline talvine langetis rohtude tegemiseks ei sobi. Kui on soov saada ökoloogiliselt puhtaid mesilasi, tuleks need suvisel ajal võtta tarust ning surmata sügavkülmas.

Mesilaslangetist kasutatakse järgmiste haiguste puhul:

1) südamehaigused (stenokardia, südameskleroos, müokardi infarkt);
2) veresoonkonna haigused (veenilaiendid, artriit, tromboosi oht);
3) neeruhaigused (nefriit, neerukivid);
4) eesnäärmehaigused (adenoom, prostatiit);
5) endokriinsed e sisenõristusnäärmete haigused (kilpnäärme, neerupealiste ja suguelundite häired);
6) mädased protsessid (mastiit, furunkuloos) ja põletikud;
7) närvihaigused (epilepsia, asteenia, krambid);
8) vererõhuhaigused (hüpertoonia) ja asteenia;
9) naha-, lihase-, liigese- ja hambahaigused;
10) parandab mälu, kuulmist ja nägemist;
11) suurendab füüsilist ja vaimset töövõimet;
12) pidurdab vananemist;
13) surub alla vähkkasvajaid.

 Vt ka Maamajandus aprill 2008