Kodumaise mee nappus kergitas selle hinda
"Mee ost on läinud metsikuks,” tõdeb mõni nädal tagasi oma paakspuumeega “Kuldse maiuse” konkursi võitnud Saaremaa mees Taavi Väli hämmeldunult.
Enne oli 70 mesilasperega mehel mure, kust leida ostjaid. Kohalikku lehte pandud müügikuulutuse peale tuli vaid mõni üksik huviline.
Pärast seda, kui ilmus artikkel tema konkursivõidust, on ostjatest saba ukse taga. Meevarud vähenevad silmanähtavalt ja hea, kui neist jõuludeni jagub. Tänavune saak oli mullusest juba niigi kehvem.
“Küsitakse ikka paakspuumett,” märgib Taavi Väli, lisades, et see pruunikalt kumav ja aeglaselt kristalliseeruv maius on ka ta enda lemmik.
Aga konkursivõit ei mõjutanud ainult võitjat. “Meil Saaremaal saab mesi varsti otsa,” naerab ka konkursil osalenud Saaremaa Meetootjate Ühingu juht Aimar Lauge. Ta plaanib praegusele sajale mesilasperele poolsada juurde muretseda.
Talvemesi on pooltel inimestel ostetud
Kuigi mõnel pool koguti mett rohkesti, oli üldine Eesti meesaak keskmisest 20–30% kasinam, hindab Eesti Mesinike Liidu juht Aleksander Kilk.
See tõstis ka linnumagusa hinda. Turgudel tuleb kilo eest välja käia keskmiselt koidula, mesiniku juures kodus on hind viiendiku võrra madalam.
Kilgi sõnul on mesi kõige odavam augustis ja septembris, kui väikemesinikud oma kauba müüki panevad. Enamik Eesti 7000 mesilasepidajast ongi just väiketootjad. Sel soodsa hinnaga ajal soetavad pooled inimesed talveks meevarud ära. Tavaliselt hakkab sügise edenedes mee hind kerkima ja jääb talvel seisma.
“Need, kes ostavad purgi kaupa, peavad arvestama, et hind võib tõusta,” hoiatab Kilk.
Tartu turul jäävad kilohinnad 90 ja 120 krooni vahele. Õietolmu, taruvaiku ja mett müüv Prakli talu peremees Anatoli Piho küsib meekilo eest 110 krooni. “Kodust müün vanadele kundedele 90 krooniga,” lisab mees halli habet siludes.
Piho teebki oma poolesaja pere toodangu rahaks peamiselt turul.
Kuidas head mett müügiletil ära tunda
Letil on kõrvuti kristalliseerunud vaarika-valge ristiku mesi, mis meenutab läbi purgi vaadates searasva, ning vedel, kuldselt kumav pärnaõiemesi.
“Vedelat mett ostetakse kümme korda rohkem kui tahket,” nendib 35 aastat mesilinde pidanud Piho.
Kuldne neste näeb tahkunust palju ahvatlevam välja ja seda on ka hulga mõnusam purgist kätte saada.
Kuna kohalik mesi kristalliseerub enne esimeste külmade saabumist, tuleb aeg-ajalt väiksem ports üles sulatada, purkidesse villida ja enne tahkumist maha müüa. “Kogu turg teeb nii,” nendib mesinik.
Selleks et mee kvaliteet sulatamisega ei langeks, peab hoolega jälgima sulatamistemperatuuri. Lääne-Virumaal asuvas pereettevõttes OÜ Artocarpus kasutatakse mee sulatamiseks soojenduskappi, milles jääb temperatuur 37,5 kraadi juurde. Selline on ka mesitaru sisetemperatuur.
“Kui mesi muutub vedelaks, siis pakendame,” selgitab Maire Valtin Artocarpusest. “Elu näitab, et kuu aja jooksul kristalliseerub see uuesti.” Teist korda sama mett enam ei sulatata.
Mee ostmisele pole kriis tema hinnangul mingit mõju avaldanud ja Artocarpus avas eelmisel nädalal Eesti esimese meetooteid müüva Interneti-poe.
Maire Valtini sõnul tunneb väärt mee ära selle järgi, et seda maitstes tekib kurgus kipitustunne või ajab natuke köhatama. “Mees peab olema kangust.”
Vedela mee niiskusesisaldust saab kontrollida, tilgutades sellest piisa ajalehele. Kui see imbub läbi ja lehe teine külg märgub, on tegu lubatust suurema niiskusesisaldusega.
Venelased teevad sama asja kindlaks, pannes tilga mett paberile ja kastes sinna sisse keemilise pliiatsi. Sellega tõmmatud joon ei tohiks laiali minna.
