Veeseadus paneb väljaheidetele piirid peale
“Probleem on väga suur ja see ei arvesta tegelikkust,” tõdeb Läänemaa nõuandekeskuse konsultant Targo Pikkmets. Ta toob välja veeseaduse muudatuse ühe suurima paradoksi: “Kui loomkoormus tuleb nüüd ühele hektarile suurem, kui lubatud, siis see tähendab, et nad väetavad rohkem, kui seadus ette näeb ja selle eest saab karistada.”
Seadusemuudatus, millest käib jutt, on iseenesest väike. Kui varem võis põllule panna keskmiselt 170 kilo lämmastikku ja 25 kilo fosforit aastas, siis nüüd kaob sõna “keskmiselt” ära ning lämmastiku- ja fosforisisaldust hakatakse vaatama hektaripõhiselt.
Oluline täiendus seaduses on veel see, et lämmastiku ja fosfori piirnormi ei tohi ületada ka karjatamisel loomade väljaheidetega looduslikule rohumaale jääva sõnnikuga.
Liiga palju lehmakooke hektaril
“Minul on küsimus, kas pean nüüd siis oma loomadest loobuma,” on Võrumaal Lasva vallas Koka talus šoti mägiveiseid pidav Karin Sepp nõutu. Ta selgitab, et mägiveis on mõeldud üksnes väljas pidamiseks. Kui suvel liiguvad loomad ringi, siis on ka nende väljaheited ühtlasemalt rohumaadele jaotunud, ent talvel on loomad ühel piiratud alal.
Tema talus on 160pealine lüpsikari teist sama palju noorkarjaga ning lisaks sellele veel lihaloomakari, kelle hulgas ka kaheksa šoti mägiveist. “Meil on vedanud, et on laut, kus saab lihaloomi hoida, aga need, kel lautasid pole, läheb küll väga raskeks. Ei saa ju igasse koplisse lauta ehitada,” lausub Sepp. Lisaks eelistavad lihaveised üldse ka talvel õues liikuda − kas peaks neid nüüd siis lauta kinni panema hakkama?
Muidu rõõmsameelse ja südamliku olemisega naine, kes armastaval toonil oma loomi tervitab, muutub tõsiseks ning vaatab kaugusesse. “See tähendaks ju seda, et veel üks põllumajandusharu kaoks ära,” möönab Sepp.
“Talvel tekib mul küll probleem, sest siis ei käi veised suurel karjamaal, vaid piiratud alal,” tunnistab ka Ida-Virumaal Toila vallas Mägipõllu talus 40 lihaveist pidav Sander Sarap. “See on üsna kindel, et see ala saab palju rohkem sõnnikut kui tohiks.”
Sarapil on olemas ka loomalaut ning just selle ümbruses on tema hinnangul koormus kõige suurem.
“Kui keskmine kaob ära ja tuldaks mõõtma sinna, kus loomad on talv läbi olnud, siis oleks seal näitajad kindlasti üle normi,” ütleb Sarap.
Samasuguse lõhkise küna ees on ka Tuule Grupi esindaja Egon Jürisson. Kokku on Tuule Grupi kolmel ettevõttel 1270 lihalooma, keda kevadest sügiseni karjatatakse mereäärsetel niitudel ning talveperioodil piiratud alal lautade juures.
“Meilgi tekiks probleem just talvel, kui loomad on lautade ümber,” tunnistab Jürisson. Ta möönab, et kui selline seadus tõesti vastu võetakse, on enamik lihaloomade kasvatajaid väga tõsise probleemi ees.
“Enamik lihaveisekasvatajaid peab talvel oma loomi väljas ja need uued normid ei saaks probleemiks mitte ainult suur-, vaid ka väiketootjatele,” räägib Jürisson.
Ta rõhutab et tootjad on samuti huvitatud keskkonnasõbralikust tootmisest. Samas on Jürisson aga seisukohal, et enne karmide seaduste vastuvõtmist tuleks seaduse koostajatel mõelda, kas tootjal on võimekust lisanõudeid omavahenditega täita.
“Üks võimalus oleks ju, et me saaks riigi toel lautade ümbrused betoneerida, mis võimaldaks sel juhul sõnniku traktoriga ära koristada,” käib Jürisson välja võimaliku lahenduse.
Söötmisplatsilt jõuab reostus vette
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialisti Enn Liive sõnul on aga konkreetse seaduse muudatus vajalik, kuna seni on nimetatud sätet praktikas tõlgendatud nii, et põllumajandusettevõttes kasutatud väetiste kogused, sh sõnnik, jagatakse põllumajandusettevõtte kogu kasutatava põllumajandusmaa pindalaga ja sel viisil saadakse pinnale laotatud väetise keskmine kogus, mis kajastatakse põlluraamatus.
Selline olukord suurendab tema sõnul kohati üleväetamise tõttu vee toitainetega saastumise riski ning liigne lämmastik või fosfor kantakse pinna- ja põhjavette,” möönab Liive.
Ta juhib tähelepanu 2012. aasta riigiauditile, mis puudutab Peipsi järve. “Auditi põhjal on Peipsi järve valgalas inimtekkelisest koormusest pärit 68 protsenti fosfori ja 90 protsenti lämmastiku koormusest,” selgitab Liive.
Tema sõnul juhitakse kõnealusele muudatusele tähelepanu ka auditis.
“Ületalve väljas peetavate loomade puhul ei ole tegu hajukoormusega, vaid punktreostusega,” selgitab Liive. Ta ütleb, et tulenevalt veeseaduse üldisest nõudest on kõik isikud kohustatud vältima vee reostamist.
Ühe lahendusena pakub Liive, et reostuse vältimiseks tuleks sõnnik keskkonnanõuetele vastavasse auna kokku koguda.
Ta lisab, et veeseaduse muudatuse ettevalmistamise töösse olid kutsutud ka põllumajandusministeeriumi, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Põllumeeste Keskliidu, Eesti Talupidajate Keskliidu ning põllumajandustootjate esindajad − niisiis peaks uus seadus kajastama kõikide osapoolte mõtteid.
Praegu kehtiv veeseadus
Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta keskmiselt kuni 170 kilogrammi lämmastikku ja 25 kilogrammi fosforit aastas, kaasa arvatud karjatamisel loomade poolt maale jäetavas sõnnikus sisalduv lämmastik ja fosfor. Mineraalväetistega on lubatud aastas anda haritava maa ühe hektari kohta selline kogus lämmastikku ja fosforit, mis on põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik.
NÜÜD
Uue veeseaduse eelnõu
Sõnnikuga, sealhulgas töödeldud sõnnikuga, on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit aastas, kaasa arvatud lämmastik ja fosfor, mis jääb maale karjatatavate loomade väljaheidetega. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud lämmastiku ja fosfori piirnormi ei tohi ületada ka karjatamisel loomade väljaheidetega looduslikule rohumaale jääva sõnnikuga.
Allikas: keskkonnaministeerium
