Talu, mis ihkab veini kääritada

Kahekümne aasta jooksul on otsiva vaimuga talupere proovinud oi kui palju eri võimalusi. Lilledest viinamarjadeni välja, viljast ja piimast rääkimata. Kuigi on tundunud, et nüüd ollakse õigel teel ja ainult sammu edasi, on ometi tulnud olude sunnil uut teed otsima hakata. Aga toonast otsust nad ei kahetse.

“Ma saan omaette peremees olla, see on kõige tähtsam, sovhoosi osakonnajuhatajana olin lükata-tõugata,” põhjendab Jüri Kaska, miks ta 1989 talupaberid korda ajas.

Neljandat põlve peremees

Justkui tulevikuendena leidis Jüri mõni aasta enne taluperemeheks saamist oma kodumaja remontides toa kahe lae vahelt pabereid täis metallsilindri. See peitis ka dokustaati aastast 1895, mis kinnitas talu ostu Vaabina mõisnikult.

“Vanavanaisa ostis talu 1700 kuldrubla eest, olen neljandat põlve peremees,” räägib Kaska.

Kuigi vana talukaart näitab talu suuruseks 44,98 tessatiini ehk umbes 49 ha (tessatiin = 1,09 ha), läks eelmisel Eesti ajal osa talust sugulastele ning talu suuruseks jäi 31,4 ha. Sama suur on talu ka praegu.

Jüri ja Liia juttude järgi polnud neil kevadel 1989 senise sovhoosniku põllulapi asemel 31,4 hektari harimiseks ühtegi õiget traktorit, üks põkats vaid. Esimesed ostud olid Sõmerpalu sovhoosi oksjonilt ratastraktor T40, kombain SKP5 ja veoauto GAZ 63.

Aasta hiljem osteti linttraktor, kultivaator, sõnnikulaotur. Ülejärgmisel jälle midagi. Korraga palju ei jõutud. Perenaine Liia, kes pärit Obinitsast, sai ühistatud vara eest kaks mullikat, mis veoautoga oma lauta toodi.

Liha ja piimaga turule

“Talu loomisel veel ema elas ja tal oli kolm lehma laudas, mõni siga ja kümmekond lammast, paar aastat hiljem oli meil juba 11 lehma ja hulk mullikaid,” loetleb Jüri ja märgib, et piimatootmisest pidigi saama põhitöö.

1993 võttis peremees ette suure majandushoone ehituse: garaaži tehnika paigutamiseks ja ait-kuivati teraviljale. Ehitusbrigaadile maksmiseks küsis ta pangast elu esimese laenu 7000 krooni. Et piimarahast maksab ära. Aga piimakombinaadil tekkisid raharaskused ning Kaskad raha õigel ajal ei saanud.

“Läksin panka ja õnneks leiti seal lahendus – pank ise nõudis raha kombinaadilt sisse ning ma sain laenust lahti,” mäletab Jüri ühe esimese suurema murepilve hajumist talu kohalt.

Kuna liha kokkuostuhind oli madal, müüsid nad sealiha Petseri ja Pihkva kokkuostu, kuni piirid kinni läksid. See äri lõppes ning 1995. aastast hakati mullikate, lammaste ja sigade liha müüma Valga turul.

Mõne aasta pärast lõpetati sealtkandi taludes piima kogumine. Siis väntasid Jüri ja Liia iga päev oma sadakond liitrit piima, mis põrsastest ja vasikatest üle jäi, käsitsi masinast läbi ning tehtud koor ja kohupiim viidi samuti Valga turule.

“Meil käisid kõik neli last koolis, nad vajasid toitmist-katmist, turgudel käimine aitas ära elada,” valgustab perenaine asjaolusid.

Loomi täis vana laut, kus elas paarkümmend veist, 40 lammast ja paarkümmend siga, hakkas vanadusest otsi andma. Loomulikult mõtles talupere uue lauda ehitusest. Ent just siis tulid uued karmid nõuded. Enam ei saanud liha turul müüa, sest omal ju tapamaja polnud. Seetõttu hävitati kari ära, jäid ainult lambad.

Lillede asemel maasikad

“2000 tegime otsuse, et loomade asemel keskendume aiandusele. Hakkasime maasikaid kasvatama,” jätkab talu lugu Räpinas aiandushariduse saanud perenaine.

Aiandusega oli tegeldud varemgi. Kui nad 1985 Jüri kodutallu elama asusid, pandi kohe püsti köetavad kasvuhooned, kus kasvasid alpikannid, krüsanteemid, begooniad. Müümas käidi Tallinna turgudel. Neis kasvuhoonetes aga, mis suvel lilledest tühjaks müüdi, kasvatati tomateid ja kurke. Lillekasvatus kestis bensiinikriisini, mil ei saanud enam autoga turule sõita. “Päris lõpu tegime siis, kui odavad lilled Hollandist sisse hakkasid tulema,” põhjendab Liia.

Kümme aastat tagasi rajatud maasikaistandus kasvas mõne aastaga üle hektari suureks. Taas sõitsid nad nädalas üle päeva kodu ja Nõmme turu vahet. Nii seitse suve. Algusaastail, kui maasikakasvatajaid vähe oli, tõi maasikas väga hästi sisse.

“Kui Poola maasikas massiliselt tuli ja hinna alla lõi, kadus ka sellel mõte. Nüüd on meil maasikaid vähe, eelmisel suvel käisin veel Võru turul,” räägib peremees.

Kuigi esimesed viinamarjad tõi Liia kasvuhoonesse juba 1986, kui alpikanne kasvatama hakkas, sai viinamarjakasvatus õige hoo maasikatega samal ajal. “Ma kuidagi tunnetan seda taime,” ütleb ta.

Setumaalt pärit naisena käib Liia sealseil kuningriigi päevadel ning võttis sinnagi viinamarju näitamiseks kaasa. Huvi oli üllatavalt suur, paljud tahtsid ka ise hakata viinamarju kasvatama. Nüüd võib Liiat ja Jürit viinamarjaistikutega näha paljudel Eesti laatadel.

Nad pakuvad ka eri sortide marju maitsmiseks. Tartu messil oli Liia 70 sordiga väljas, aga ühtekokku on tal sorte 150 kanti. Nii palju seepärast, et iga uus sort pakub talle huvi. Tekitab soovi katsetada, kuidas see meie oludes kasvab.

“Igal sordil on oma maitse ja omapära,” märgib ta. “Eestis saab viinamarju kasvatada küll, neid oli juba mõisate ajal.”

Unistustes oma veinikoda

Talu põhitegevus ja sissetulek ongi praegu viinamarjaistikute müük. Viinapuid on kasvuhoonetes ja avamaal juba tuhande ringis. Marju tuleb hooajaga 500 kilo ringis, need kuluvad enamasti oma tarbeks või laatadel maitsmiseks. Osa ka veini tegemiseks, sest kes siis talu külalistest või laadalistest ei tahaks seda degusteerida.

“Veini müümiseks peab litsents olema ja see on kallis värk,” vastab Liia küsimusele, kas neid veine kusagilt osta saab. Ometi kumab tema jutust välja, et salaunistuseks on kunagi oma veiniga turule minna. Selleks on vaja istandust laiendada.

Teravilja kasvatatakse veel seepärast, et muidu on maad varsti võsas. Osa 15 hektaril kasvanud saagist viib ta jahimehena metsanotsudele, ostavad ka naabrid.

Madalatesse orgudesse laskis peremees kaevata tiigi, kuhu paari aasta eest lasi sisse karpkalad. Läinud aasta juunis lõppes talul 2000. aastal võetud suure laenu tagasimaksmine. Selle eest oli ostetud kombain, traktoreid jm.

“Laenust vabanemine tegi elu hulga kergemaks, vahel oli mõnel kuul nii, et kahest pensionist jäi laenu maksmise järel taskusse ainult 400 krooni,” räägib Liia.

20 aastale tagasi vaadates möönab Jüri, et tulnuks alguses targem olla. Tookord oli võimalus võtta laenu Vene rublades, aga nad ei julgenud. “Kui laenu oleks võtnud, oleks uus põllutehnika kohe alguses olemas olnud ja saanuks ehk laudagi ehitada.”

Liia sõnul ei seadnud nad algul väga suuri eesmärke. Keegi ei kujutanud ju ette, mis taluelust edasi saab ja suuri riske ei julgetud võtta.

Pruuli-Kaska

- Asub Võrumaal Sõmerpalu vallas Liiva külas.
- Taastati esivanemate talu, mille vanavanaisa ostis 1700 kuldrubla eest 1895.
- Asutatud 1. mail 1989.
- Tollal oli maad 45 ha, 3 lehma, vasikad, kümmekond lammast, paar-kolm siga, tehnikat polnud.
- Praegu on maad 31,4 ha, sellest 15 ha teravilja. Loomi ei ole. Kalatiigid. Maasikad. Tuhat viinapuud.