Taliviljakülv on takerdumas
“Õnneks saime oma põldudele talverüü peale,” ohkab Lääne-Virumaal Viru-Nigula kandis 600 hektari suurust külvipinda majandav Olav Kreen kergendatult.
Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse reeglite kohaselt peab nimelt vähemalt 30% kogu ettevõtte toetusõiguslikust maast olema iga kohustuseaasta 1. novembrist kuni 31. märtsini toitainete leostumise vältimiseks põllumajanduskultuurist koosneva talvise taimkatte all.
Peast kiirelt arvutades ütleb Kreen, et Rabavere farmis külvati tänavu sügisel 48 ha talirüpsi, 40 ha talirukist ja 70 ha talinisu. Talvise taimkattena lähevad arvesse ka ristikupõllud.
Enne külvi lõppu mõlgutas Olav Kreen aga suisa mitu korda mõtet saata PRIAsse teatis, et liigniiskus ei võimalda tänavu põldudele vajalikus mahus talvist taimkatet rajada.
“Kui talvist taimkatet liigniiskuse tõttu võimalik rajada ei ole, tuleb sellest PRIA-le kindlasti teada anda, märkides teatises ära ka selle, millistel põldudel ja kui suures ulatuses on talvine taimkate siiski rajada õnnestunud,” ütleb PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik.
Pressiesindaja kinnitab, et telefoni teel on talvise taimkatte rajamise kohta ohtralt järelepärimisi olnud ning sestap ootavad nad ka hulgaliselt ametlikke teateid. Õnneks või õnnetuseks – eks see ole kevadel näha – on enamik põllumehi loodusjõududega võideldes siiski keskkonnasõbraliku majandamise toetuse nõudeid täita suutnud ja talivilja, olgu selleks raps, rüps, rukis või nisu, maha külvanud. PRIA-le on üle kogu Eesti kohustuse täitmatajätmise kohta esitatud vaid seitse teatist: Lääne-Virumaalt üks, Harjumaalt kaks, Viljandimaalt üks ja Läänemaalt kolm.
“Tegu oli ahelreaktsiooniga: vihm ei lasknud valminud vilja õigel ajal koristada, sealt edasi ei saanud põlde vajalikul ajal külviks ette valmistada ning talivilja külv lükkus seetõttu omakorda edasi,” selgitab Olav Kreen ning muretseb, kuidas hilja külvatud taimkate talve üle elab.
Kultuurid on nüüdseks küll enamjaolt juba tärganud, kuid talvitumiseks mitte just kõige paremas vormis – enamasti liiga väikesed – ja põllumehe risk seetõttu suur. Ei tea ju keegi ette, milline talv tuleb ja kuidas see orastele mõjub.
