Kui minister ja karu kokku põrkavad, pole rohestamist vaja
“Eesti aladest on 50 protsenti metsa, viiendik põllumaaks sobivast maast pole kasutusse võetud, 250 000 hektarit on kasutusest välja jäänud, meil on poollooduslikud kooslused, 1500 saart ja laidu, minister põrkab Tallinna−Tartu maanteel kokku karuga…” loetleb põllumajandusminister põhjusi, miks on rohestamise nõue Eestis kohatu ning isegi jabur.
“Meil on roheline Eesti,” on Seedri seisukoht. Sellepärast andis ta eelmise nädala esmaspäeval, kui Tallinnast asus Brüsseli poole teele Balti traktor, sellega Euroopa Komisjoni põllumajandusvoliniku jaoks kaasa tükikese rohelist Eestit − Sven Začeki raamatu “Pääsukese Eestimaa”.
7% sööti jätta on jabur
Põllumajanduse otsetoetuste ehk esimese samba nn rohestamine paneks kõikidele ELi põllumeestele kolm kohustust: kasvatada oma põldudel vähemalt kolme põllukultuuri, säilitada püsirohumaad ja määratleda 7% igast põllust nn ökoloogilise alana. Selleks võib olla kesa, veepüüde terrass, puhvervöönd või metsastatud ala.
Seedri sõnul tähendavad võrdsed tingimused ka üksteise erinevustega arvestamist ning seitsme protsendi põllumaade ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena kasutusest välja jätmine on Eesti tingimustes koomiline.
7% ökoloogilise kasutuseesmärgiga alade nõue on ministri sõnul Eestile kohatu ka administratiivselt: kui seni on PRIA jälginud, et kivihunnikud ja lohud jääksid toetatavast pinnast välja, siis nüüd tuleks hakata neid sisse kaardistama.
Greening’u ehk rohestamise nõude täitmisega tahab EK siduda 30% pindalatoetustest.
Niitjad griinivad nagunii
“See on absoluutne jama!” põrutab põllumaa kohustusliku sööti jätmise kohta Harjumaal tegutseva OÜ Rever juhataja Rein Riga. “Sellega vähendame oma ekspordipotentsiaali.”
Ta lisab, et praeguste toetustingimuste tõttu toimub rohestamine juba niikuinii: kinnisvarafirmad ja metsamehed ostavad põllumaad kokku ning asuvad seda “griinima” – mitte põllumajandustoodangut, vaid umbrohtu kasvatama ja niitma.
“Igal aastal läheb mul 30−40 hektarit niimoodi käest minema, sest mingi põllutükk ostetakse omanikult ära või pakutakse rendihind üle ja hakatakse seda niitma. See on absoluutne griining!” ütleb Riga.
Aasta põllumees 2009, Jaagumäe talu peremees Mart Timmi Võrumaalt tunnistab, et rohestamise nõue ei mahu talle pähe.
“Lapselik lähenemine, et kõiki Euroopa põllumehi mõõdetakse ühe mõõdupuu järgi,” arvab mees, kelle suurim põld on 20 ha, suurem osa aga Võrumaale omased lapid kuplite vahel.
“Euroopa Liit on oma poliitikaga elu niigi kalliks teinud ja siis kurdetakse, et majandus ei kasva,” kritiseerib Timmi euroliidu järjest rangemaks muutuvaid nõudeid. “Kohapeal tootmine muutub väga raskeks, odav importkaup tuleb sisse ja siinsed inimesed jäävad tööta.”
Iga põld lõpeb metsaga
Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni liige Ivari Padar kinnitab, et keegi ei ole selle vastu, et põllumajandus peab arenema keskkonnasõbralikumaks, aga seda ei tohi teha tsentraalse mudeli järgi, mille puhul keskkonnahoidu sisuliselt parodeeritakse.
Padari sõnul peaks rohestamine rakenduma tootjatele, kellel on rohkem kui 20 ha suurused põllumajandusmaad, mitte praegu välja pakutud kolmehektarised tükid.
Eesti keskkonnakaitsjate eestkõneleja Aleksei Lotmani arvates tuleks esimese samba toetusi kärpida ja suurendada teise samba eelarvet vähemalt pooleni ÜPP mahust – see lubaks paindlikku kavandamist ja Euroopa ning kohalike vajaduste ühitamist.
“Esimese samba praegu pakutav rohestamine on paindumatu ega arvesta Euroopa põllumajanduse mitmekesisust,” nendib ka roheliste eestkõneleja.
ETKLi peadirektor Kaul Nurm on aga rahulikum. “Kõik olemasolevad looduslikud elemendid saab lugeda selle seitsme protsendi hulka,” selgitab ta.
KESKKONNAHOID
Rohestamine ehk greening
- Vähemalt kolme eri põllukultuuri kasvatamine.
- Püsirohumaa säilitamine.
- 7% põllumajandusmaa tootmisest välja jätmine.
- Rohestamise nõude täitmisega tahab EK siduda 30% ÜPTst.
Allikas: Euroopa Komisjon
