Kes annab teadmisi
Järjest enam on märgata, et põllumajandusega seotud know-how kolib teadusasutustest äriettevõtetesse ning põllumees saab uusimaid teadmisi mitte teadlastelt, vaid firmadelt, kes talle tootmissisendeid müüvad.
Kui otsida asjatundlikku tehnikateadlast, leiab selle masinamüügifirmast; kui otsida tipp-loomakasvatusspetsialisti, leiab selle söötade või söödalisanditega kauplevast firmast; kui otsida targimat taimekaitsenõustajat, on see agrokeemia firma palgal.
Meiegi ajakirja veergudel on nõuandeid jaganud FarmPlant Eesti, Agribalti, Alltech Eesti, Baltic Agro, Anu Aida, Dimela jmt äriettevõtte spetsialistid. Tavaliselt pöördume kõigepealt teadlaste poole, ent sealt saame tihti vastuseks: pole aega, uurimusi, raha.
Ühelt poolt on hea, et tänu rahvusvaheliste firmade Eesti esindustele jõuab uusim teave ka Eesti põllumeheni. On ju üle maailma tegutsevatel ettevõtetel piisavalt vahendeid, et minna oma firmale kasuks tulevate uuringutega sügavuti. Sellest võidavad põllumehed.
Teisalt peab nõustuma maaülikooli teadusprorektori Ülle Jaakma väljaütlemisega 4. aprilli Maalehes: “Iga firma võitleb ikkagi oma majandushuvide eest ja ettevõtja saab know-how selle filtri kaudu, läbi mille firma seda pakub.”
Ohu märk on, et iga firma keskendub aasta-aastalt järjest enam ainult oma klientidele.
Ilmselt on turg piisavalt ära jagatud, ning firmade peaeesmärgiks on saanud mitte uute klientide võitmine, vaid omade hoidmine. Tänapäeva ühiskonnas tundub olevat oskusteabe valikuline jaotamine selleks üks kindlamaid võimalusi.
Samas killustab see uuema teabe ära, sest igal ettevõttel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Ning sellest kaotavad põllumehed.