30.09.2011, 10:00
GPS-seade karjamaal: helistad lambale ja kuuled, mida nad seal teevad
Lääne-Virumaal Kiltsis elava Annika Michelsoni lapsed nägid ema möödunud suvel vaid hommikul vara ja õhtul hilja. Naine viibis mai keskpaigast septembri lõpuni koos lammastega karjamaal.
FOTO:
“Teen seda selleks, et neid tundma õppida. Looma tundes saame tema vajadustest paremini aru,” ütleb kolm aastat kestva projekti Know Sheep (eesti keeles “Tunne lammast”) raames eesti maalammaste käitumist ja karjatamist uuriv kultuurigeograafi haridusega Annika Mi-chelson. Viimati ilmus lammaste kohta uurimus üle poole sajandi tagasi, 1959. aastal Kristjan Jaama sulest. “Mina olen rakendusteadlane. Kogutud andmed ja materjalid panen kohe internetti üles, kõik huvilised saavad nendega tutvuda,” selgitab Michelson. “Maalammas on eestlastele justkui viimne reliikvia, vaba hing, kes igale poole elama ei sobi. Ta vajab vabadust, metsa ja suuri niitusid, on visa ja mõnikord isepäine,” iseloomustab Annika oma hoolealuseid.