|
Pühapäeva ennelõuna Sõpruse Rimi hüpermarketis Tallinnas. Muusika vaibub ja kõlaritest kostab üle avara müügisaali Eesti Põllumeeste Keskliidu asepresidendi Jaan Sõrra mahe hääl. Täpsemalt üleskutse ostjatele – anda allkiri Eesti põllumeeste toetuseks ja Eesti toidu hüvanguks.
Eestkõneleja sõnumi kokkuvõte on järgmine: Eesti põllumeest kui oma rahva põhilist toitjat koheldakse Euroopa Liidus ebaõiglaselt. Mis ametlikus keeles tähendab, et Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil tuleb viia Eesti põllumeeste otsetoetused vähemalt ELi keskmisele tasemele.
Selgituseks: Eesti ja teiste Balti riikide põllumehed ei küsi Lääne-Euroopa kolleegidega võrdseid toetusi. Jutt käib Euroopa keskmisest tasemest.
Baltimaade toetused on praegu euroliidu madalaimad. Kui ELi keskmine otsetoetus on 269 eurot hektari kohta, siis Eestis on see 117, Lätis 97 ja Leedus 144 eurot, Hollandis aga 457, Belgias 435, Itaalias 404 ja Kreekas 384 eurot.
Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi suurenevad otsetoetused 2020. aastaks Eestis vaid 159, Lätis 145 ja Leedus 177 euroni.
Komisjoni nägemus ei sobi
Põllumeeste eest on kostnud ka poliitikud, kes muidu põllumajanduse teemal sõna ei võta.
Näiteks välisminister Urmas Paet ütles paari nädala eest Brüsselis Euroopa Liidu järgmise eelarve arutelul, et keskmisest madalamate otsetoetuste osas ei ole meil võrdse kohtlemise tunnet.
Paeti sõnul pole Euroopa Liidu ühisturu tingimustes õigustatud, et Eesti põllumajanduse otsetoetused on praegu vaid 45% Euroopa Liidu keskmisest. “Ka Euroopa Komisjoni ettepanek, mis tõstaks selle 58 protsendini keskmisest, pole piisav,” lisas ta.
Samal ajal kui kliendid hüpermarketis korve täidavad ja allkirju annavad, valmistatakse Brüsselis ette europarlamendi nägemust põllumajanduse tulevikust. Eelmisel nädalal kinnitasid ELi põllumajandusreformi küsimustega tegelevad Euroopa Parlamendi raportöörid, et parlamendi raportite projektid on valmis ning neid hakatakse arutama EP põllumajanduse ja maaelu komisjoni järgmisel koosolekul 18.−19. juunil.
Balti riikide kolm vaala
Europarlamendi liige, Eesti kunagine põllumajandusminister ja hilisem rahandusminister Ivari Padar peab europarlamenti Eesti põllumeeste parema kohtlemise viimaseks õlekõrreks.
“Järgmise kuu jooksul pole nalja natukestki,” ütleb Padar europarlamendis eelseisvate debattide ja muudatusettepanekute kohta. “Eesti kodaniku seisukohalt on komisjoni välja käidud nägemus aastate 2014–2020 põllumajanduspoliitika kohta vastuvõetamatu.”
Eesti jaoks kõige olulisemaks kitsaskohaks peab Padar mõistagi ebavõrdseid põllumajanduse otsetoetusi. “Eesti nägemus on see, et otsetoetuste tõusu tempo peab olema kiirem: mida sajale protsendile lähemale 2020. aastaks, seda parem.”
Padar selgitab, et parlamendi raportis õnnestus tõsta Eesti otsetoetuste taset 58%-lt 65%-le ELi keskmisest, mis tooks seitsme aasta jooksul Eesti põllumajandusse juurde 66 miljonit eurot.
“Kuid see on veel vaidluse koht,” rõhutab Padar. “Raporti esitamine ja numbri suurendamine oli järjekordne samm edasi, aga see on vaid väike samm.”
Teine tähtis teema ja sama raporti osa on greening ehk rohestamine, millega EK tahab siduda 30% otsetoetustest.
Raporti järgi peaksid keskkonnameetmed olema paindlikumad, kui seda pakub komisjoni nägemus. Rohkem peaks saama sõnaõigust liikmesriigid ise.
“Keegi ei ole selle vastu, et põllumajandus peab arenema keskkonnasõbralikumaks, aga seda ei tohi teha tsentraalselt välja pakutud mudeli järgi, mille puhul keskkonnahoidu sisuliselt parodeeritakse,” märgib Padar, kelle sõnul peaksid meetmed rohkem sõltuma riigi spetsiifikast. “Näiteks Eestis lõpeb põld metsaga ja täiendavaid metsaribasid ei ole mõtet istutada!”
Padari sõnul peaks rohestamine rakenduma tootjatele, kellel on rohkem kui 20 ha põllumajandusmaad, mitte praegu välja pakutud kolm hektarit.
Kolmanda teemana tõstab Padar esile aktiivse põllumajandustootja teema. Selgelt on vaja defineerida põllumajandustootja ning põllumajandustoetuse saajate hulgast tuleb välistada need maakasutajad, kellel pole põllumajandus põhitegevus. Aasta-aastalt on Padari sõnul kasvanud nn niitjate arv, samas kui teravilja kasvupinnad on vähenenud.
Lõppotsused ÜPP kohta sünnivad europarlamendi, liikmesriikide ministrite nõukogu ja Euroopa Komisjoni kompromissina. Varem oli viimane sõna nõukogul ehk põllumajandusministritel, nüüd on Lissaboni leppe järgi antud parlamendile õigust juurde.
Et varasem kogemus puudub, ei julge keegi ette ennustada, kuidas lõpliku otsuseni jõutakse või kelle sõna viimaks peale jääb.
“Parlamendisaadikud ajavad oma riigi asja, sõltumata fraktsioonist,” toob Padar välja europarlamendi ühe iseärasuse. Samas tunnistab ta, et kui me tahame oma otsetoetusi suurendada, saab see toimuda kellegi arvelt ehk siis nende arvelt, kes rohkem saavad.
ELi põllumajanduspoliitika tuleviku üle otsustavad nii Euroopa Parlament kui nõukogu. Reformitud ÜPP peaks jõustuma 1. jaanuaril 2014.
EUROTOETUSED
Kellele tõuseb tulu?
- Suurim ÜPPst kasu saaja on seni olnud Prantsusmaa. Näiteks aastal 2006, kui ÜPP-le kulus kokku 50 miljardit eurot, langes sellest Prantsusmaa osaks kümme miljardit ehk viiendik. Hispaaniale läks 13%, Saksamaale 13%, Itaaliale 11% ja Suurbritanniale 9%.
- Enam kui 2/3 eelarvest jaguneb viie liikmesriigi vahel.
- Suurim kasu elaniku kohta on Kreekal ja Iirimaal.
- Küsimusi ÜPP otstarbekuse suhtes on tekitanud tõsiasi, et suurem osa ÜPP rahast läheb suurematele farmeritele, põllumajanduslikele äriettevõtetele ning maaomanikele.
- Uued liikmesriigid hakkasid ÜPP toetusi saama 2004. aastal, kuid ainult 25% vanade liikmesmaade toetusmäärast. See määr on igal aastal veidi tõusnud.
PLAAN 2020
Toetusetasemed
Euroopa Komisjoni ettepanek, % keskmisest
Eesti 58
Läti 54
Leedu 65
Prantsusmaa 107
Saksamaa 114
Soome 87
Allikas: Euroopa Komisjon, Eesti põllumajandusministeerium, Läti põllu-majandusministeerium
Ühine põllumajanduspoliitika on muutumas
ÜPP ajalugu ulatub 1950. aastatesse, kui Lääne-Euroopa põllumajandus kiratses ja kummitas toidupuudus. Selleks et tõsta põllumajanduse tootlikkust ja suurendada Euroopa sõltumatust importtoidust, otsustasid kuus Euroopa Majandusühenduse asutajariiki viia põllumajanduse ühte süsteemi.
ÜPP nägi põllumeestetele ette subsiidiume ja toodangu eest kõrgeid hindu, motiveerides põllumehi rohkem maad harima ja tootma.
Ei läinud kaua aega, kui EMÜ seisis silmitsi uue probleemiga – põllumajandustoodangu ületootmisega. Kuna toetused moodustasid suure osa eelarvest, kaotasid need maksumaksjate silmis populaarsust.
1992. aastani kulus enamik ÜPP eelarvest hinnatoetusteks: põllumeestele oli tagatud saagi eest minimaalne hind, ning mida rohkem nad tootsid, seda enam toetust said.
Ületootmist on aidanud vähendada tootmispiirangud ehk kvoodid.
2003. aastal muudeti otsetoetuste süsteemi. Toetused seoti tootmisest lahti ja muudeti pindalapõhisteks otsemakseteks.
Edaspidi makstakse suur osa põllumeeste toetusrahast sõltumata sellest, kui palju nad toodavad. Üha enam hakkab toetussumma sõltuma keskkonnanõuate täitmisest.
ÜPP on ainus poliitika, mida finantseeritakse ELi eelarvest. EL kulutab praegu ÜPP-le umbkaudu 50 miljardit eurot aastas, millest lõviosa moodustavad otsetoetused. Keskmiselt maksab iga ELi kodanik ÜPP rahastamiseks kaks eurot nädalas.
Enne ELi laienemist leppisid liikmesriigid kokku, et kulutused põllumajandusele püsivad aastatel 2006−2013 stabiilsena, hoolimata uute riikide liitumisest. Sellega lisandus aga senisele kuuele miljonile põllumehele seitse miljonit konkurenti.
