Ainult karjamaarohust suvel loomadele söödaks ei piisa

See, milline mineraal valida, sõltub rohumaast. Valdavalt liblikõieliste, eelkõige ristiku puhul peaks täiendsööt olema kõrgema fosforisisaldusega, kaltsiumi võib olla vähem.

Väga oluline on ka see, et mõlemad – nii mikro- kui makroelemente sisaldav mineraalsööt ja sool – oleksid vabalt kättesaadavad. Kui soola pole, kipuvad loomad mineraali üle sööma. Kariloomadele, kel juurdepääs mereveele, pole soola vaja anda, nemad saavad organismile vajaliku soolakoguse merest kätte.

Puhas vesi, olgu joojaks veised, lambad, kitsed või hobused, peab igal ajal saadaval olema.

Hobune sööb end haigeks

Tähtis on, et karjamaal loomadele ikka rohtu jaguks ning et see kogu aeg roheline ja värske oleks. Selleks tuleb kuni augustikuuni regulaarselt järelniitmist teha.

“Kevadel alustab taim rohelise lehena kasvamist, sisaldades hulgaliselt valku. Just sellest tekivad lihased ja piim,” selgitab teadusmagistri kraadi omav Oinus keerulise protsessi lihtsate sõnadega lahti. Taim on looduse poolt programmeeritud õitsema, mitte suvi läbi rohelisena lokkama. Selleks et uute lehtede kasvu õhutada ja seemnete moodustumist pärssida, peabki nad aeg-ajalt maha niitma.

Kui veistele tuleb rohke rohumass ainult kasuks, siis hobuste puhul on vastupidi: lopsakalt roheline ja suhkrurikas ninaesine võib vallandada raske ja valuliku ainevahetushaiguse.

Laminiiti ehk kabjanahapõletikku, eriti selle kroonilist vormi esineb hobustel tunduvalt sagedamini, kui arvatakse ja ka märgatakse.

Sestap peavad suksude omanikud jälgima, et nende hoolealustel saadav ja kulutatav energia tasakaalus oleks.

Kes rohkem töötab, võib energiarikkamalt ka süüa. Pelgalt karjamaal ringi jalutajate menüü peaks olema kuivainerikkam ning kesisem, eriti suve esimesel poolel. Siis aga on seda kiire rohukasvu tõttu just raske saavutada. Eestis kasvatatavatest tõugudest on laminiidi suhtes enim ohustatud eesti hobused ja ponitõud.

Lammas vajab vaske

Lammaste suviseks põhisöödakski on rohi, lisaks puu- ning põõsalehed. Kitsedele on viimased isegi olulisemad.

Lamba söötmine sõltub pidamiseesmärgist: saada villa, liha, piima või tallesid või hoopis hooldada rohumaid. “Tark on eraldi pidada tapale saadetavaid ja sugukarja minevaid loomi, sest väga intensiivse karjatamise korral kannatavad organsüsteemid, mis on vajalikud pikaajaliseks heaks eluks,” soovitab loomaarst, Euroopa väikemäletsejate karjatervise kolledži resident ning lamba- ja kitsekasvatuse konsulent Ants Kuks kodulehel Maavillane.ee. Ning selgitab: “Paks utt on paha sigija – ei viljastu hästi, on vastuvõtlik poegimishalvatusele. Paksul jääral on raske paaritada, sest jalad väsivad ja hingeldama ajab. Paks tall on rasvane ega maitse sööjale.”

Liigsest kehakaalust levinum probleem lammaste hulgas on aga hoopis kõhnus. Põhjusi selleks on mitmeid: ebaõige või puudulik söötmine, parasiidid, kulunud hambad jm.

Nii nagu teisedki kariloomad, vajavad ka lambad mineraalaineid. Kui seleeni tähtsust teab pea iga lambakasvataja, siis selle peale, et paljud villakandjad vase suhtes tundlikud on, sageli ei tulda.

Ants Kuksi sõnul on vase ainevahetus tõuti väga erinev, tundlikum on meil kasvatatavatest tõugudest teksel. Kui aga kitsedele sööta n-ö tavalisi lammaste mineraale, võivad nad hoopis vasepuuduse käes kannatama hakata. Kuna veiste mineraalid ei sobi kitsedele muude ainete sisalduse tõttu, tuleks valida võimalikult suure vasesisaldusega lammaste mineraal.

32,2% Eesti haritavast maast on vasevaene, kuid on ka piirkondi, kus muldades vasepuudust ei esine.

Hiljuti lõppenud põllumajandusministeeriumi korraldatud teaduslike uurimuste teemade konkursile pakkus lambakasvatajate selts välja mõtte uurida Eesti piirkondades rohusöötade vasesisaldust ja töötada tulemustest lähtuvalt välja lammaste mineraalsöödasegud.

Kinnislehm nosigu heina

Seda, kui paljud lüpsilehmad üldse suvel laudast välja saavad, ei tea täpselt keegi. Kuna kaasaegsetes lautades, mida mõni nimetab ka katusega karjamaaks, elab laias laastus pool Eesti piimakarjast, võib arvata, et karjamaal käib siis teine pool või isegi vähem lüpsilehmi.

Et karjamaal käivate lüpsilehmade piimatoodang ei langeks, peab lehmadele lisaks rohusöödale andma ka jahu. Vastasel korral hakkab piim tulema looma kehamassi arvelt. “Lehm lihtsalt ei jõua nii palju süüa, et toodang pelgalt rohu najal püsiks,” selgitab Nelli Oinus.

Parima söödajahu saab nisust, odrast ja kaerast – igaüht kolmandik. Ka kaks vilja on hea, aga kolm parem, sest igaüks neist lõhustub veise seedesüsteemis eri kiirusega. Tavatootja võib juurde anda maisi, mahetootja seda teha ei saa.

Viimasel ajal on levinud praktika, et piimaandjatest saadetakse karjamaale vaid kinnislehmad. Konsulent Nelly Oinus soovitab hoolega jälgida, et tii-nete loomade söödaratsioonis poleks liiga palju ristikut. See sisaldab hulgaliselt kaltsiumi, mille liig on eelduseks poegimishalvatuse tekkele.

Kinnislehmad võivad elada vabalt vaesemal karjamaal, rikkalikumal aga vaid mõne tunni päe-vast ning ülejäänud ajast väiksemal territooriumil heina süüa.

“Alati tuleb läbi mõelda, mida ja kuidas teha. Ning kui prob-leem on juba tekkinud, sellele lahendust otsida. Konsulendi ülesanne on põllumehele nõu anda nii, et loomad oleks terved ja rahakott ka tühjaks ei jääks,” julgustab Oinus.