|
Tartumaal endises veiselaudas on ametis üle kahe miljoni vihmaussi, kes töötavad sõnnikut ümber biohuumuseks.
Laut ise ei näe enam välja nagu laut, vaid pigem kasvuhoone, sest on uutele elanikele sobivaks ümber ehitatud. Nende mitmesajaruutmeetrises eluruumis on soe ja niiske nagu kasvuhoones.
Kahel pool vahekäiku jooksevad meetrilaiused sõnnikupeenrad, kus aplad vihmaussid elavad. Iga päev söövad nad enda kaalu jagu sõnnikut ja jätavad selle pärast “läbi töötamist” maha väikeste graanulitena, millest moodustubki musta värvi, sõmer ja lõhnatu biohuumus.
Kord nädalas kärutatakse neile uus ports “toitu” ette ja kastetakse, et sõnnikupeenras oleks 60–70% niiskust. Kui on vähem või rohkem, kaob roosadel ussikestel isu ja nädala möödudes võivad nad üldse hinge heita.
“Nad söövad kõike,” märgib Andrei Knjazev, kes on vihmausse kasvatava Green-PIK KANAK OÜ juhataja. “Venemaal utiliseeritakse vihmausside abil vana raha, aga sellest tulev biohuumus ei ole must, vaid natuke sinine.”
Vihmauss on eksootiline loom
‘Starateli’ tõugu vihmaussid on pärit Venemaalt ja professor Anatoli Igonini poolt aretatud. Korporatsioon Green-PIK on neid kasvatanud juba 10 aastat ja välja töötanud lausa spetsiaalse tehnoloogia.
“Venemaal lastakse vihmaussidele ka klassikalist muusikat, siis pidid nad paremini töötama,” naerab Knjazev ja kinnitab, et ka neil on siinses farmis plaanis seda katsetada.
Andrei Knjazev ja Nadežda Knjazeva on seda meelt, et loodust ja keskkonda tuleb hoida ning kemikaalide asemel kasutada põllul ja aias orgaanilisi väetisi. Nad alustasid mahepõllumajanduses kasutamiseks sobiliku orgaanilise vedelväetise Gumistar Venemaalt Eestisse toomist ja vahendavad seda nüüd ka Lääne-Euroopasse. Loogiline jätk oli Venemaal välja töötatud tehnoloogiat kasutades siin biohuumust tootev vihmaussifarm tööle panna.
See polnud aga sugugi lihtne. Paberite ajamiseks läks pool aastat, sest 200 kg ussikeste üle piiri toimetamine tekitas ametkondades hulgaliselt küsimusi kuni selleni välja, kuhu alla neid liigitada. Tollipaberitesse pandi lõpuks kirja, et tegu on eksootiliste loomadega.
Biohuumus valmib poole aastaga ja seejärel kuivatatakse. Biohuumust müüakse eri suuruses kottides. Ussid aga kolivad ümber uude sõnnikuhunnikusse.
Oktoobris käima läinud tootmisest on esimest partiid oodata enne kevadiste aiatööde algust. Biohuumust tuleks mullale lisada kord nelja aasta tagant. Lillepotile kulub seda 50–100 grammi. Kartuliupõld annab suurima saagi, kui kasutada hektari kohta kuus tonni biohuumust.
Esimese aasta jooksul on plaanis toota 1500 tonni vihmaussikomposti ja laiendada tööala, nii et järgmisel aastal oleks kogus juba kahekordne. Knjazevi arvutuste kohaselt tuleks biohuumuse kilohinnaks neli krooni.
Vihmaussid on kahesugulised
Vihmauss valmistab aastaga 100 kg komposti ja võib saada 1500 järglasega suguvõsa peaks. Vihmaussid on kahesugulised ehk hermafrodiidid. Järglaste saamiseks tuleb neil siiski paarituda, surudes oma keha ümbritsevad paksemad “vööd” vastamisi. Selle tulemusel küpseb sidrunikujuline ja nööpnõelapea suurune kookon, milles on 2–20 muna.
Edaspidi, kui vihmaussid on hoogsalt paljunenud ja töötavad kokku 1200 ruutmeetril, on Knjazevitel plaanis lisaks huumusele ka usinaid huumusevalmistajaid müüma hakata. Sinnani läheb aga mõni aasta aega. Seni võib porivorstide “elutoas” hiirvaikselt olles kuulda, kuidas nad käike kaevavad ja sõnnikut jahvatavad.
Indrek Keres, maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur
Venemaa vihmaussifarme külastades üllatas meid tehnoloogia lihtsus. Ameerikas pidi biohuumuse kasvatamine käima mehhaniseeritult-automatiseeritult. Tehnika on kordades kallim, kuid ei olevat Vene metoodikast efektiivsem. Ameerika süsteemi kasutatakse Austrias ja vähesel määral ka mujal.
Maailmas korraldatakse vihmaussikonverentse. Venelased olid uhked, et nemad on selles vallas maailmas number üks. Nad ei ole üldse kadedad ja biohuumuse tootmise kohta on kogu informatsioon ka Interneti teel kättesaadav.
Eestis on kasvatatud vihmausse koduaedades kompostihunnikutes ja mõned agaramad (kalamehed?) ka toas akvaariumis, kuid sellist suurtootmist nagu Knjazevitel, minu teada ei ole. Küll on kuulda olnud, et tänavu tahetakse Eestisse teha ka teisi, Ameerika süsteemil töötavaid farme.
