Lehm peab lüpsma kauem
Kujutage endale ette piimalehma, kes annab aastas 12 000 liitrit kõrgkvaliteedilist piima, on kõrge söödaväärindusega ning tiinestub siis, kui teie seda soovite. Lehma, kellel on kõrge immuunsus ning somaatiliste rakkude arv piimas püsivalt madal; kes kunagi ei kannata ainevahetushaiguste all ning kunagi ei lonka.
"Võimatu!" ütlevad karjapidajad.
Hädade põhjus
Viimase kümne aasta vältel on holsteini tõugu lehmade keskmine toodang Eestis märgatavalt suurenenud, kuid sellega on kaasnenud tiinestumise langus, mastiiti haigestumise kasv ja üldised terviseprobleemid. Lehmade eluiga on lühenenud peaaegu ühe laktatsiooni võrra.
On levinud väited, et kõrge toodang põhjustab haigusi ja kõrgetoodangulistel lehmadel on madalam viljakus. Võib nõustuda, et eksisteerib tugev seos kõrge toodangu ja sigivuse languse ning mastiitide sagenemise vahel.
Ent nende tervisehäirete põhjus ei ole kõrge toodang, pigem tipptoodangut andvate loomade vale söötmise ja pidamise tagajärg. Ei saa sööta lehma, kes annab laktatsiooni jooksul kaks korda enam piima kui 15 aastat tagasi, normide järgi, mis on välja töötatud 1980. aastate algul.
Sellises majanduskeskkonnas on toimetulekuks vaid kaks võimalust: kas leppida sisendite ja piimast saadava hinna pideva kõikumisega ning üritada rakendada “vee peale jäämiseks” lühiajalisi abinõusid või võtta eesmärgiks selgitada välja konkreetselt oma farmis tootlikkust kõige enam negatiivselt mõjutavad tegurid ning leida seejärel farmile parimad lahendused tootmiskulude ja kahjude vähendamiseks.
Sageli toob see kaasa vajaduse teha otsuseid ning muudatusi, mis pole kerged. Olukorra parandamine nõuab tõsist pühendumist, usaldusväärset andmete kogumist ja regulaarset analüüsi.
Piimakarjakasvatajate praegune eesmärk on peatada viimastel aastatel tekkinud tootmiskulude tõus.
Esimeseks sammuks iga tootmisnäitaja kontrollimisel on selle mõõtmine, analüüsimine ja seejärel tulemuste hindamine pikemas ajaperioodis. Tootmise efektiivsemaks muutmisel peab piimakarjakasvatajatel olema ülevaade kõikidest oma farmi kuluartiklitest ja tootlikkuse näitajatest.
Igas farmis on need näitajad erinevad ja me ei tohiks võtta aluseks riigi keskmisi.
Euroopa piimakarjafarmides aastatel 2009−2010 Alteor Conseili tehtud uuringus jagunesid viis suurimat tootmiskulu järgmiselt: söödad 28%, masinad jm tehnika 22%, maa ja hooned 11%, karja täiendus 9% ja muud kulud 8%.
Enamikus Euroopa riikides on nende näitajate osatähtsus tootmise kogukuludes sarnane ja toob selgelt esile piimakarja efektiivse söötmise ning karja täienduseks tehtavate kulutuste osatähtsuse.
Poegima kaheaastaselt
Loomulikult pole söötmine ainus mõjutegur, mida piimatootmisel arvesse võtta. Piima omahinna kujunemisel on määrav ka karja vanus, laktatsiooni- ning elueatoodang.
Iga karjakasvataja eesmärk peaks olema piimatoodangu tõstmine laktatsiooniperioodil ja lehmade produktiivse eluaja pikendamine ning ebaproduktiivsete perioodide (nagu näiteks mullikate liiga pikk kasvuperiood ning hiline suguküpsus, lehmade liiga pikk uuslüpsiperiood) vähendamine.
Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Võrreldes 2009. aastaga, suurenes piimatoodang 166 kg. Esmapoegimisvanus oli 2010. aastal 27,7 kuud, mis on veidi väiksem kui 2009. aastal (27,9). Kinnisperioodi pikkus oli keskmiselt 72 päeva, uuslüpsiperiood jäi 141 päeva pikkuseks ja poegimisvahemik oli 422 päeva. Kõige pikem oli poegimisvahemik eesti holsteini tõugu lehmadel, 427 päeva, eesti punast tõugu lehmadel 406 päeva ja eesti maatõugu lehmadel 401 päeva.
Võtame näiteks keskmise lehma, kes tuli esimest laktatsiooni lüpsma 26 kuu vanuselt, andis 305päevase laktatsiooniperioodi kohta 8000 kg piima, oli 60päevase kinnisperioodiga ning kes praagiti pärast 2,4 laktatsiooni. See lehm tootis oma elu jooksul 19 200 liitrit piima, ent vaid 11,7 liitrit päevas.
Kui parandada noorkarja söötmis- ja pidamistingimusi, oleks võimalik saavutada esmapoegimisvanuseks 24 kuud ning see tõstaks piimatoodangut elupäeva kohta 1,2 liitrit. Lisaks piimatoodangu kasvule väheneks sel juhul ka mullika kasvatamise kulu umbes 70 euro võrra, mis on võrdväärne tootmiskulu vähenemisega 3.65 €/1000 liitri piima kohta.
Söödaväärinduse parandamine 5% võrra tõstaks eluea piimatoodangut 960 kg võrra ning elupäeva piimatoodang tõuseks 12,4 liitrit.
Praegune lüpsilehm
Laktatsiooni toodang <7800 kg
Piimarasv <3,95%
Valk <3,5%
Eluiga karjas <2,2 laktatsiooni
SR-tase <250 000
Eesmärk − homne lüpsilehm
Laktatsiooni toodang <10 000 kg
Piimarasv <3,8%
Valk <3,5%
Eluiga karjas <3,5 laktatsiooni
SR-tase <100 000
