Eestlane hobuseliha ei söö, tema koer aga küll
Hobune tundub olevat eestlase kõige suurem sõber, koera ja kassi järel muidugi. Igal juhul on suksu suurem sõber kui siga, lehm või kana. Sest nende maiseid jäänuseid vitsutab rahus iga lihasööja eestlane, ei mingit sõbra- ega häbitunnet. Aga kui selgub, et laual serveeritud hõrgutis oli varem karjamaal kapanud lakaga olevus, tormab pool seltskonnast kempsu oksendama. Hoolimata sellest, et roog oli maitsev.
Milles siis asi? Esiteks pole meil nii palju hobuseid, et neid karjakaupa tapamajade kaudu inimeste söögilauale tuua, rääkimata spetsiaalsetest lihatõugu hobustest. Neid meil erinevalt Poolast, Belgiast, Prantsusmaast, Sloveeniast või mõnest muust Euroopa riigist lihtsalt ei kasvatata.
Veterinaar- ja Toiduameti poolt tunnustatud lihatöötlejaid, kes oma tapamajas hobuseid vastu võtta võivad, on Eestis kolm – Kehtna Lihatööstus, Otepää Lihatööstus ja Arke Lihatööstus. Hobuselihatoodete valmistamisega tohivad tegeleda kaks viimast, lisaks Maag Konservitööstus, kel endal hobuste tapaõigust ei ole.
Kõige olulisem põhjus hobuseliha mittesöömiseks on aga ilmselt vastava traditsiooni puudumine. Ka mitmete restoranide omanik Dmitri Demjanov on Eesti Päevalehele kinnitanud, et kuigi hobuseliha on väga tervislik ja maitsev, tekib meie kultuuri kuuluvatel inimestel roa vastu siiski psühholoogiline tõrge. Tema kogemused hobuseliha valmistamisel on näidanud, et positiivne suhtumine kestab seni, kuni ei teata, milliselt loomalt liha pärineb.
Seevastu muinasajal oli hobuseliha eestlaste toidulaual olulisel kohal. Vähesel määral söödi hobuseliha veel keskajalgi, sellele vihjavad arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud hobuseluude fragmendid (Liina Maldre. Kas eestlaste esivanemad kodustasid hobuse?. Horisont 6/1997).
Hobuse ohverdamise ja hobuseliha söömise keelas 13. sajandil katoliku kirik ning hiljem peeti seda rüvedaks, kirjutab Alari Kilp ajakirjas Eesti Loodus.
Otepää Lihatööstuse juhi Maie Niidu sõnul tuuakse nende tapamajja aastas 8-10 hobust. „Kõik nad on kas haiged, väga vanad või näiteks jalaluu murdnud. Tervet ja täies elujõus looma ei too meile keegi,” rääkis Niit. "Kasutame hobuseliha ainult koeravorsti tegemisel. Muudes toodetes mitte. Mitmeid aastaid tagasi tegime tellimustööna ka hobuseliha vorsti, aga nüüd pole sellist tööd enam ammu tellitud." Hoolimata sellest, et hobuselihast vorst on väga maitsev.
Internetifoorumites jagunevad hobuselihast kirjutajad kaheks. Ühed – peamiselt hobufoorumlased – ütlevad, et ei sööks seda mingil juhul. Kokandushuvilised aga jagavad retsepte ja vahetavad maitsekogemusi.
Nami-nami kokandusfoorumist võib lugeda, et hobuseliha on tervislik ja maitsev alternatiiv ülejäänud punasele lihale. See on väherasvane, valgurikas, erkpunane, maitsev ja mure ning seda on toiduvalmistamisel lihtne kasutada. Hobuseliha sobib imehästi grillimiseks. Sitkeid lihatükke peab kauem küpsetama või enne kasutamist marineerima.
Rimis on müügil hobuselihakonserv. Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja sõnul konserve ikka ostetakse, kuid tegemist on pigem nišitootega.
***
Piprane hobuselihapraad
8 kanamuna
80 g seeni
40 g kuumsuitsu põrsakülge (sinki, peekonit)
80 g küpset värsket kartulit
murulauku
1 dl rõõska koort
2 spl riivitud sinihallitusjuustu
Löö munad kaussi, lisa koor ja maitsesta soola ja pipraga. Tükelda seened ja sink. Lõika kartulid sektoriteks. Pruunista pannil õlis sink/peekon ja seened, lisa juurde kartulid. Kalla peale lahtiklopitud munad ja riputa peale riivitud juust. Hauta 175º C juures ahjus 7-8 minutit.
Praad : 1 kg hobuse sisefileed
Maitsesta liha 1 ööpäev varem soola ja pipraga. Prae kergelt praepannil kummaltki poolt. Küpseta 120º C juures ahjus umbes 1½ tundi. Lülita ahi välja ja lase prael soojas ahjus tõmmata.
Allikas: Toidutare.ee foorum
