Andressaare talu perenaine: maakarja lehmad igasse tallu!
Viljandimaal Kõo vallas Andressaare talu karjakopli juures seisab hoiatav silt: “Sisenemine omal vastutusel!”. Teisel pool tara uudistavad üheksa silmapaari karvapahmakate alt — mis justkui karvane murumütsike pealael — külalisi. Need loomad ei tundu küll inimsööjate moodi olevat — milleks selline hoiatus?
“Mõne aasta eest karjas olnud ligi tonni kaaluv pull nägi igas võõras reaalset ohtu karjale ja oli seetõttu ohtlik,” räägib talu perenaine Merja Magnus, ent lisab kohe: “Aga tegelikult on nad väga sõbralikud loomad. Ja uudishimulikud.”
Praegused karjamaalised: neli lehma, kaks mullikat, kaks vasikat ja üks ninarõngaga pull — “aastane kutsikas”, nagu Merja teda nimetab –, lisaks üks mustavalgekirju lehm saavad Merjalt külalistega hea käitumise avansiks leivatükke ja fotograaf võib ilusaid pilte teha.
Miks on üks lehmadest laiguline? “Eelmisel aastal tuli üks lehm ootamatult välja praakida ja kuna sobivat maatõugu looma polnud saada, võtsingi kirju — sain tiine holsteini mullika hea tuttava käest sõbrahinnaga,” räägib Merja.
Kuigi kõik hoolealused on talle ühtviisi armsad, on ta eriliseks lemmikuks aga hoopis valge vasikas: “Ma olen viis aastat soovinud endale valget lehma saada ning sel kevadel lõpuks sündiski helevalge lehmvasikas,” on Merja rõõmus.
Nudipäised sarviliste asemele
Juba viiendat põlve Andressaare talus elava Merja ellu on loomad alati kuulunud — nii kaua, kui ta mäletab. Lapsepõlvemälestustes domineerib punane sarvedega lehm, ent turvalisuse mõttes pole sarved ja lapsed just parim kooslus.
Andressaare talu koplites on nudipäised eesti maatõugu veised karjamaid hooldanud ja rammusat piima andnud juba seitse aastat. Esimest korda nägi Merja seda tõugu lehmi Pärnumaal Kurgjal
C. R. Jakobsoni talumuuseumis ning mõtles, et oleks idülliline vaatepilt, kui kaks sellist lehma tema kodu juures puisniidul rohtu sööksid ja selle korras hoiaksid.
Sel ajal olid talus veel eesti punast tõugu lehmad ning ka lihaküülikud, kuid kuna küülikuliha vedamine Tallinna restoranidesse läbi Tormas asuva küülikute tapamaja ei tasunud majanduslikult ära, oli aeg teha muutusi.
“Mõtlesin, et aitab sarvilistest — lapsed kasvamas, nendel nudipäistega turvalisem askeldada,” leidis Merja. Sest ka lapsed — kuuene Kevin ja 11aastane Kaisa — tegelevad loomadega. Lisaks lehmadele on talus ka hobune, koer ja kassid.
Kevini hobiks on vasikaid näitustel esitleda ja enne näitust tuleb nendega trenni teha, et vasika koostöö esitlejaga sujuks.
Tõe huvides olgu öeldud, et ainult puisniidu rohust lehmad siiski söönuks ei saa — muidu jääks piimaand vägagi kasinaks. Andressaarte ligi 50hektarisest väiketalust kuulub karja- ja heinamaadele 16 hektarit.
Hommikul lehmi kaugemale karjamaale viies sõidab Merja autoga ees ning loomad longivad sabas. Õhtul toimub sama vastupidises suunas.
Vahel, kui pererahvas on lüpsidevahelisel ajal kodust kaugemale sõitnud ning pole õigeks ajaks tagasi jõudnud, ei kiirusta lehmad laudaukse taha ootele, vaid nosivad karjamaal rohtu edasi. Vahel on veised ka naabrite eluga tutvumas käinud, kuid naabritevahelisi suhteid pole see siiani rikkunud.
Kui kuuldakse pererahva autot lähenemas, liigutakse lauda juurde õhtusele lüpsile.
Karjamaadel käivad loomad senikaua, kuni neil seal midagi süüa on. Sügise lõpu poole, siis kui rohi vanaks läheb ja laudas olev sööt rohkem maitsema hakkab, lõpevad ka karjamaal käigud. Õues tuulutamas käiakse end ka karjatamiste vahelisel perioodil — lumega meeldib hullata nii vasikatele kui ka eakamatele veistele.
Väike, aga tubli
Merjal jagub oma hoolealuste kohta vaid kiidusõnu. “Nad on väiksemad kui teised meil levinud tõud ning nende endi eluspüsimiseks vajalik energiavajadus on tunduvalt väiksem kui suurematel tõugudel. Maakarja lehmade piima valgu- ja rasvasisaldus on suurem kui teistel, see aga tähendab, et nende piimast piimasaadusi — võid, kohupiima ja sõira tehes on väljatulek suurem,” kiidab Merja.
Ühe peamise selle tõu plussina hindab perenaine aga loomade tugevat tervist, mis tagab looma pikema eluea ja karjasoleku aja. “Enne kui vasikast lehm kasvab, läheb vähemalt kaks aastat, ja kui ta mul paari-kolme aastaga karjast välja läheb — nagu suurekasvuliste tõugude puhul sageli juhtub –, on seda vähe ning ma ei pruugi temasse investeeritud rahagi tagasi saada.”
Loomaarsti läheb neile loomadele vaja harva, viimati käis arst sel suvel, kui üks lehm sai palavuse tõttu kuumarabanduse.
Kõikidel loomadel on nimed — lehmadel ema eesnime esitähe järgi (näiteks Loori ema on Lõõri, emaema Lööri), aretuspullide nimi kajastab eelnevate isade nimesid.
Suuremates karjades võidakse nimesid panna ka alfabeetilises järjekorras, igal aastal sündinud uue algustähega.
“Nimede järgi kutsumise peale nad just kohale ei tule, pigem reageerivad minu hääletoonile, kui neid kutsun,” räägib perenaine.
Praeguse karja parim piimaandja on lehm Loori, kes 2008. aastal sai tiitli “Parim eesti maatõugu lehm”. Eelmisel aastal andis ta laktatsiooniperioodil (305 päeva jooksul) 7080 kg piima keskmise rasvaprotsendiga 4,91. Kõige parema piimaanniga loom on laktatsiooniperioodi jooksul lüpsnud veidi üle 8000 kg.
Merja valmistab piimast kohupiima, sõira ja võid. Lisaks oma perele saavad rammusat piima juua ka ümberkaudsete talude elanikud ning mõned valmistavad Merja eeskujul piimast ise piimatooteid.
Toetused aitavad plusspoolele
Nelja-viie lehma pidamine kuulub praegu rohkem hobi kui majandustegevuse valdkonda, ent seal talus ei peeta loomi pelgalt armastusest või patriotismist selle tõu vastu — mõlemad tunded on kahtlemata siiski olemas.
“Väikegi majanduslik kasu peab ikka ka olema, lisaks sellele, et piim ja piimasaadused on laual,” leiab Merja.
Majanduslikust küljest aitavad plusspoolele saada toetused — taotletakse ohustatud tõugu loomade kasvatamise toetust, karjatamistoetust, ühtset pindalatoetust ja puisniidu hooldamise toetust.
“Esimestel aastatel oli ohustatud tõu kasvatamise toetustega veidi segadust — põlvnemiste tõendamisel leiti ametkondades meie kuuest loomast olevat toetuskõlblikud vaid kaks. Tänu tõuühingule sai põlvnemistes selguse majja ning hiljem pole probleeme tekkinud. Vahel on juhtunud inimlikke apsakaid, et näiteks number kuus on loetud nulliks või vastupidi, kuid need oleme saanud kenasti ära lahendatud,” on Merja rahul eri ametite tööga.
Talu rahalist seisu aitavad parandada ka pereisa Enno Lohu tööd talust väljaspool. “Ilma tema toeta ma ei saaks sellist väikest armsat muuseumihõngulist talupidamist endale lubada. Või siis peaks null lõpus olema kas lehmade arvul või piima hinnal,” on Merja realist.
“Ent praegu on suur pluss juba seegi, et olen loonud endale maale töökoha ning võimaldanud oma lastele toreda lapsepõlve,” loetleb Merja sellise elustiili võlusid.
“Mulle meeldib teha midagi sellist, mis oleks lihtne, kuid mida igaüks enam ei tee. Loomapidamine pole iseenesest raske, kuid tänapäeval jääb seda üha harvemaks. Mulle selline elustiil sobib ning ma ei ole sellest siiani ära väsinud. Me pole perega reisinud soojades maades — ma puhkan kõige paremini omas kodus oma veekogu ääres ning tehes tööd, mis mulle meeldib.”
Selle, kas lapsed talupidamisega jätkavad või ei, otsustavad nemad kunagi ise. “Oma lastele võimaldame veeta lapsepõlve keset väiketalu askeldusi ja rõõme,” leiab Merja. Kuid loodab, et seal talus jätkub elu ka pärast neid.
KOMMENTAAR:
Käde Kalamees
Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi
tegevjuht, teadussekretär
Mujal maailmas hinnatakse oma kohalikke tõuge tunduvalt rohkem kui meil siiani. Õnneks on meilgi alates 2000. aastast maakarja veiste arv suhteliselt stabiilne püsinud, sest siis hakati maakarja tõugu veiste kasvatajatele maksma ohustatud tõu säilitamise toetust, et osaliselt kompenseerida maakarja kasvatajate saamata jäänud tulu.
Tõuraamatu järgi on meil ligi 660 lehma 180 majapidamises, neist jõudluskontrollis oli 1. juuli
seisuga 478 lehma ja 461 lehmikut kokku 103 majapidamises.
Kahjuks pole kõik tõuraamatus olevad lehmad jõudluskontrollis arvel — nii ei saa teada, mis väärtusega on loom, kui suur on tema piimaand ja milline on piima koostis.
Uusi pulliemasid saame leida vaid jõudluskontrolli aluste lehmade seast — häid tõuomadusi kandvad pullid sünnivad reeglina vaid headel lehmadel. Praegu on meil valida ca 200–300 pulliema seast, aga valikuvõimalus võiks olla tunduvalt laiem — seepärast tahan igale maakarja lehma omanikule südamele koputada, et jõudluskontrollis olemine on tõu edasiarendamise seisukohast väga tähtis. Igal jõudluskontrollis oleval lehmal on individuaalne seemendusplaan, et järglastele parimaid omadusi edasi kanda ja võimalikke puudusi minimeerida.
Maakarja lehmade piimatoodang on viimase 15 aastaga oluliselt suurenenud. Karjades, kus söötmine ja pidamistingimused korras, on lehmade keskmine piimatoodang laktatsiooniperioodil juba 6500 kg või rohkemgi (näiteks 30 lehmaga Mereranna POÜ tõufarm, 13 lehmaga J. Simovarti tõufarm).
Maakarja tõugu veised pole sööda suhtes väga nõudlikud, neil on tugev tervis, kerge poegimine, tugevad jalad ning nad püsivad karjas kaua — vanim lehm Õõda on elanud 23 aastat ja 8 kuud. Nii kõrgeealisi tuleb ette harva, kuid 9.–10. laktatsioonil olev maatõugu lehm pole mingi haruldus.
Kohalikke tõuge, nende seas ka eesti maakarja, tuleks hoida ja säilitada ning ka edasi arendada. Lisaks looduse mitmekesisusele ja teistsugusele geneetilisele pagasile on eri tõuge vaja ka seepärast, et iial ei tea, millal võib neid geene vaja minna praegu teiste tõugude suurt toodangut andvate lehmade aretuses. Võib juhtuda, et mõni varjatud geneetiline viga hakkab mingil hetkel välja lööma ning selle parandamiseks on vaja kasutada just teistsuguse geneetilise koodiga veiseid.
Alustasin maakarja aretustööga 1995. aastal. Tulemuste põhjal saan nentida, et ka väikest ohustatud tõugu on võimalik paremaks aretada, kui aretustööd sihikindlalt ja karja tundes teha. Keskmine piimatoodang lehma kohta on selle aja jooksul tõusnud 1853 kg võrra, mis teeb keskmiseks aretuseduks aastas 123,5 kg piima.
