|
Päevad on pikemad, merejää pealt sulanud ja rannas nokivad varesed surnud luiki.
Lumelaamade vahelt sulavad välja hekid, millest paljude kohta võib öelda, et “pool on läind ja pool on alles”, nii tõsist tööd on kaunid lumemütsid okstega teinud.
Mida kaunis härma- ja lumerüü pole suutnud murda, seda on närinud kitsed. Kuhu need ligi ei saanud, seal on käinud jänes.
Linnarahvaski on kiskunud jalga kummikud. Kel neid pole, see on hädas, sest harjunud kombel lumevallist üle turnijat ootab ees priske loik.
Metsa servast veavad hooletute peremeeste poolt lahtiselt ringi jooksma lubatud koerad välja kitsede jalgu ning järavad neid külatänaval.
“Ei ole midagi,” ütleb meelsasti metsas käiv Maalehe fotograaf Ingmar, kui temalt kevadpilte küsitakse ning pakub fotosid kenasti hanges rabast. Need, tõsi küll, on tõesti kaunid.
Ometi on kuskil juba nähtud esimesi märtsikellukesi ja maitseainepeenra servast saab kätte söödavaid liblesid, mis sooja lume all kenasti talve üle elanud on.
Aialeht.ee kirjutab juba mitu nädalat, et tuleb külvata seda ja valmis panna teist ning ennäe: keegi naine väikeses aedlinnas ongi teinud tõsist tööd lumelabidaga ja trüginud välja kasvuhooneni!
Sellest võib järeldada üht — küll see päris kevad ka tuleb.
Ühel heal päeval.
