|
Üks tormipilte, mis tehtud Pärnu rajoonis.
Pea füüsiliselt tajutavana jõuab toonane olukord pärale, kui 1967. aasta novembrikuu Eesti Loodusest lugeda: “Teele jäänud mootorrattur leiti surmani väsinuna mootorratta teel hoidmisest ning üle langenud tüvede tõstmisest. 60 kilomeetri läbimiseks suurel magistraalil oli tal kulunud viis tundi...”
Pärast pahaendelist vaikust
Mõneti sarnanes 45 aasta tagune olukord möödunud nädalavahetusega – tormile eelnes erakordne kuumalaine. Ka tookord kõneldi selle lõunamaisest päritolust, millega ilmaennustajad nüüdki seostasid oma tornaadohoiatuse. Vahetult enne tormi valitses 1967. aastal kõikjal pahaendeline vaikus.
“6. augustil kella 13 paiku hakkas Riisipere ümbruses tuul tõusma. Ema saatis meid karjamaale lehmi koju ajama,” meenutab metsamees Jüri Ehrpais, kes 45 aastat tagasi oli just kodu lähedal, Rapla metsamajandi Vardi metskonnas koolipraktikal. Hobusekoppel jäi kohe kodu juurde. “Kui lehmi ajama läksime, märkasime, et hobune oli väga rahutu. Kui lehmadega koju jõudsime, oli hobune kopliaia maha lõhkunud ja juba seisis kodus latris.”
Kella 15–16 paiku oli mürgel käes. “Maja teise korruse aknad olid lepalehtedega kaetud. Torm kangutas katusest eterniitplaate. Vedasime koormaköie üle katuse ja lõime otsad kangidega maasse. Õhus oli selline müra, et rääkida sai ainult käte abil,” jutustab Ehrpais.
Tuul hakkas vaalima ja rullima 120aastaseid mände ning kaskede ladvad olid maani...
“Meie olime sel päeval hoopis ära Pärnumaal Läti piiri ääres, kus oli rahulik. 7. augusti hommikul hakkasime mootorrattaga koju sõitma,” meenutab tolleaegse Mahtra metsamajandi Sutlema metskonna töötaja Inge Kipso. “Ma ei saanud alguses midagi aru, aga mees hakkas äkki märkama, et tee ääres metsas on midagi juhtunud.”
Vähemalt suur Pärnu maantee oli mootorrattaga läbitav, ja kui Kernus kodu poole hakati keerama, tulid metskonnamehed juba tee otsas vastu – kuna torm oli lahustunud iilideks, käis teedel juba koristustöö.
Inge Kipso mäletab, et üks abielupaar oli tormi puhkedes olnud metsas tööl – sõiduauto Zaporožets oli pargitud metsasihile. “Kui maru pihta hakkas, pugesid mees ja naine sinnasamasse metskitsede söödasõime ja öö läbi värisesid seal,” jutustab Inge Kipso.
Hommikul tunnistati imet, et terve siht oli risti-rästi tormimurdu täis, kuid auto peale ei olnud ükski puu kukkunud.
“Kui järgmisel aastal oli torm Võrumaal ja me seal käisime, näidati meile ühes kohas, et torm murdis üheainsa puu, mis kukkus täpselt sõiduauto otsa. Sellega seoses jäi meie kandi juhtum veel eriti hästi meelde,” räägib Inge Kipso.
Kestis pikalt
Raamatus “Eesti ilma riskid” (Tiina Tammets, Ain Kallis, EMHI väljaanne 2012) on öeldud, et tuule tugevuse poolest (35 m/s) tookordne torm ei olnudki erakordne. Ometi nimetatakse seda sajandi tormiks. “Erakordseks muutsid selle tormi kahepäevane kestus ning tema kaaslased – jõulised tuulekeerised ehk trombid,” ütleb raamat.
Metsamees Valdu Reinaas võrdleb tookordse tormi tagajärgi 2001. aasta 16. juuli tormiga (kuni 30 m/s), milles tekkinud trombid viisid peamiselt Lääne- ja Ida-Virumaal minema hoonete katuseid ning murdsid hulgaliselt metsa.
“Tudu kandis murdis tromb 2001. aastal puud pooleks, aga 1967. aastal rebis need maast välja koos juurtega. Läksime isaga mõni aeg pärast tormi jahile ja tulime tagurpidi tagasi, sest metsas ei olnud võimalik liikuda,” räägib tol ajal 13aastane Reinaas.
Tormi ajal Väätsal metsanduspraktikal olnud Ülle Heinleht mäletab, et kui pärast raju jälle metsa oma proovitükke vaatama mindi, polnud neist enam midagi järel – ainult üks risti-rästi puudega rüüstatud mets.
Metsamees Lembitu Tarang meenutab, et kui ta oktoobris 1967 N Liidu sõjaväest puhkusele tuli, oli kodu ümbrus Kullamaal tundmatuseni muutunud: “Kõik kuused koos kahe-kolme meetri kõrguste pinnaselatakatega oli torm maha visanud.”
Õnnetus ja “õnn”
“Ametliku arvestuse järgi viis raju näiteks 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1238 kilomeetrit sideliine, tormist murti üle 3 000 000 tihumeetri metsa,” märgib mainitud Eesti Loodus.
Selle järgmises numbris on üldisemalt üteldud, et kõige rohkem said kannatada metsad ja pargid. Mets kannatas enim Haapsalu, Harju, Rapla ja Paide rajoonis ning puistuti oli tugevaid purustusi ka Pärnu, Jõgeva, Rakvere ja osaliselt Kohtla-Järve rajoonis. Kõige rohkem said kannatada valmivad, küpsed ja üleseisnud ning keskealised kuusikud.
“Pole tõsi, nagu oleks tormi tagajärgede likvideerimisega venitatud,” kinnitab Jüri Ehrpais. “Torm oli nädalavahetusel ja juba esmaspäeva lõuna paiku olid Pärnu metsakombinaadi Surju metsapunkti masinad meil metsas.”
Kuna oma jõududest jäi tormimurru koristamiseks väheks, tulid tolleaegsetest N Liidu vennasvabariikidest, peamiselt Ukrainast, abilised. Kõik meenutajad märgivad Karpaatide hutsuule. Kuna tuldi piirkonnast, kus omal puidunappus, saadi teatud protsent ülestöötatud tormimetsapuidust endale.
Abiväed jäid siia ligi kaheksaks aastaks ja osa mehi jäi päriseks. “Eks abielluti ka,” ütleb Ülle Heinleht. “Eks mõnest jäid ka “märgid” maha,” poetab metsamees Vello Tigane, viidates siin hiljem sündinud lastele.
Just tollest perioodist on Tigase sõnul pärit tänaseni metsandusringkondades liikuv jutt, kuidas “ükskord võõrad ülestöötajad raiusid kuivanud puude pähe maha talvel okkatud lehised”.
Lembitu Tarang, kes hiljem kirjutas tormi Läänemaal tekitatud tagajärgede põhjal kõik oma kooliaegsed kursusetööd ja ka diplomitöö, meenutab, et see periood kujunes ka Eesti metsamajanduses suuremate muutuste ajaks.
“Minister Heino Tederiga eesotsas viidi asi niikaugele, et Eesti kuulutati katastroofipiirkonnaks. See tähendas, et Moskvast suunati siia raha, mille eest oli võimalik hankida metsamasinaid,” räägib Lembitu Tarang.
Seni tehti metsatöid Tarangu sõnul ikka Družba sae ja hobuste abil.
Teine võõras seltskond, kes järgmistel kevadetel riigimetsa ilmus, olid istutajad, kes jagati organiseeritult metskondade peale laiali. “Koolilapsed käisid istutamisel abiks, aga peale selle tuldi paljudest asutustest. Isegi seevaldis viinaravil olevad kunstimeistrid olid Vardil metsa istutamas,” räägib Jüri Ehrpais.
Läänemaa metsamajandi Nõva metskonnas olid istutajateks koolilapsed (tol ajal oli õpilaste metsaistutus kombeks ka mittetormiaastail), aga šeffe nagu Vardil pealinnast ei
toodud.
“Meil oli ikkagi metskonnas 30 inimest tööl ja istutamas käisid ka kohalikud inimesed, kes said sellega natuke lisaraha teenida,” räägib 1968. aastal Nõva metskonda tööle läinud Ülle Heinleht.
Ta lisab, et ka seemnete-istikutega saadi Nõval ise hakkama. Oli aeg, mil veel igal metskonnal oli oma taimeaed ja vastavalt vajadusele sai külvipindasid suurendada.
Pääsukeste surm
1967. aasta detsembrikuu Eesti Loodus märgib ära, et teateid augustikuu tormikahjustustest lindude hulgas on võrdlemisi napilt, kuid saabunud andmetest nähtub, et tormi läbi kannatasid suitsu-, räästa- ja kaldapääsukesed, kes alles toitsid oma poegi või viibisid läbirändel.
Puhtu ornitoloogiajaama andmeil hukkus umbes kolmandik tormi piirkonnas viibinud pääsukestest.
Ornitoloog Jüri Keskpaik selgitab, et tormi ajaks koondusid pääsukesed tuulevarjulistesse kohtadesse, kus ammendati õige pea putukavarud. Toidupuuduse tõttu algas lindude organismis protsess, mis kutsus esile kaitsereaktsiooni – tardumusune. Vaatamata sellele kahanes lindude kaal jätkuvalt ja noored kaldapääsukesed surid juba teise tormipäeva õhtuks. Suitsu- ja räästapääsukesed pidasid pool päeva kauem vastu. Tardumusunne jäävad linnud koondusid suurtesse kuhilatesse, kus osa neist langes röövlindude ohvriks.
Jüri Keskpaik õpetab, et kui kunagi keegi kusagil näeb pääsukeste koondumist kuhilatesse, on ainus võimalus neid kuidagigi abistada raputada lähikonna puuoksi ja põõsaid, et seal olevad putukad lendu tõuseks.
