|
Toona oli valida koguni kolme distantsi vahel, sõitma pandi mind siis 112km ehk keskmist. Tulemust täpselt ei mäleta, aga kuskil 50 kandis ta oli. Sellest ajast saati on kogunenud Rattaralli starte 10. Teist samapalju olen osalenud sügisesel Rattamaratonil.
Suusamaratoniga sai tutvust tehtud aastal 2004, ehk siis juba ajal kui spordiga tuli tegeleda töö kõrvalt. Esimene maraton oli ikka megaraske, kuna klassikalise tehnikaga ei olnud toona eriti kokku puutunud ja juhtus olema tuisune ilm. Hakkas aga väga meeldima ja siiamaani olen iga aasta sellest suusapeost osa võtnud.
Jooksumaratonile läksin paar aastat tagasi pelgalt sellepärast, et saada esimest korda koht kirja ka nelikürituse arvestuses. Proovimata on veel Rulluisumaraton, aga töenäoliselt jääb see kaugemasse tulevikku, kuna rulluisutamine kontimööda väga ei ole, lisaks ei ole rattasõidu kõrvalt suvel aega selleks valmistuda.
Iga aasta olen osa veel võtnud Elioni maastikurattamaratonidest, lisaks teinud kaasa kahel viimasel aastal Tristar 111 Estonia triatlonil. Lisaks mõnel väiksemal üritusel. Triatlonitest hakaksin osa võtma pelgalt uudishimust ja tahtmisest ennast sealgi proovile panna. Lähitulevikus on plaan läbida Ironman ehk siis täispikk triatlon. Selleks valmistumine on paras proovikivi töö ja pere kõrvalt. Varem ainult spordiga tegeledes tundusid need üritused füüsiliselt suhteliselt lihtsad, nüüd aga mahud kordi väiksemad ja vanust ning kehakaalu omajagu juurde tulnud.
Kuna tööpäev on mul kaunisti pikk, kella 20ni õhtul, käin rattaga sõitmas ja suusatamas põhiliselt enne tööd ja puhkepäevadel. Vabadel päevadel teengi pikemalt - 2-3tundi, enne tööd aga maksimum poolteist tundi.
Arvan, et maratonide läbimiseks ei ole tavaharrastajal mõtet kopeerida tippsportlaste mahte, tähtis on järjepidevus ja mõistlikud koormused. Kindlasti tasub nõu pidada nii spordiarsti kui ka mõne treeneriga. Tänapäeval toimetab igas suuremas linnas mõni spordiklubi, kus vastavad inimesed olemas on ja kes meelsasti nõu annavad treeningplaanide jne näol. Numbritest rääkides, siis aastane rattakilometraaz on mul kuskil 6000 km kanti, suuskadel läbin ca 400 km ja jooksen 300km. Suusamaratoni silmas pidades olen aru saanud, et piisab ka 200 km ettevalmistusest, et see 63 km distants hea enesetundega läbida. Kui juba plaan aega ja kohta sõita, siis peaks juba kuskil 600 ja enamgi kilomeetrit läbima.
Rattaralli ja Rattamaraton on selles suhtes teistsugused üritused, et seal on võimalik teistel tuules sõita ja niimoodi energiat säästa. Enne Rattarallit on mul kogunenud tavaliselt kuskil 2000 km. Täiesti piisab.
Talvel olen käinud ka tavaliselt jõusaalis ja ujumas. Mõlemad vägagi vajalikud minu meelest. Jõusaalis suurte raskustega ei rassi, pigem treenin nn raamlihaseid. Ujulas tavaliselt üle tunni aja ei veeda. Selle alaga on mul üldse kõige vähem kokkupuudet, väga palju on tehnikas kinni ja seetõttu on see ainuke ala, kus üle pika aja olen kasutanud treeneri abi.
Väga oluliseks pean ka toitumist, olen selle kohta palju lugenud ja ka ülikoolis sai õpitud. Nii trennis kui võistlustel kasutan energiageele ja batoone, need on asendamatud abilised. Mitte vähem tähtis ei ole puhkamine ja enesetunde jälgimine. Vana tõde on see, et väsinud olekuga trenni ei roni.
Tulemuste poolest ei ole harrastajana väga midagi saavutanud. Tartu meistrivõistlustel kolm-neli korda esikolmikus olnud, suusamaratonil sõitnud 1000 piirimail, rattarallil 200 hulgas, jooksumaratonil 300 piirimail ja rattamaratonil samuti esimese 200 hulgas. Tristari triatlonil olen olnud siis 66. ja 100., osavõtjaid siis seal tavaliselt 300 ringis. Tulemust nii väga taga ei ajagi, pigem tekitab sõltuvust pingutusjärgne hea enesetunne, leiab uusi tutvusi ja massispordiüritused on üldse laias plaanis väga elamusterohked olnud. Sport massidesse!
