|
Muusika võiks olla hobi, leivatööks on see ebapüsiv, väidab Marek Pant.
“Olin keskkooli ajal väga aktiivne, tegelesin tõesti saja asjaga,” tunnistab Marek Pant. 9. ja 10. klassis – koolile lisaks veel kolm tantsurühma, muusikakool, aineolümpiaad – jõudis ta koju vaid sööma ja magama.
Viimasel keskkooliaastal tantsis ta “vaid” kahes rahvatantsurühmas ja osales kahes bändis. Lisaks veel meesansambel.
Noortebänd, millesse Taberlaane küla Ojakääru talu perepoeg Marek kõige rohkem oma aega panustas, kannab nime Söberid, kus ta mängib kitarri ja “natuke” ka laulab.
Teine ansambel kannab nime Kahtlane Sahin.
“Muusikahuvi on olnud mu elu lahutamatu osa,” kinnitab Marek. “Algkoolist saati olen koorides laulnud, mudilaskoorist Võrumaa poistekoorini välja.”
Vahepeal mõtles ta isegi minna muusikat õppima, kas Viljandi kultuurikolledžisse või Otsa-kooli. “Aga siis jõudsin veendumusele, et muusiku elukutse on väga ebastabiilne ja matsin selle mõtte maha,” kõneleb Marek. “Hobi võib see olla, aga leivateenimiseks sobiv vist mitte.”
Üha tegutsev Marek ei mõista neid noori, kes kurdavad, et neil pole midagi teha, elu on igav.
“Enamasti ütlevad seda need, kes ei otsigi võimalust midagi teha,” põrutab ta. “Aga kui võtad nimekirja ringidest ja võimalustest, mis siin kõik on, võiks igaüks leida endale sobiva. Kui aga tõesti ei ole võimalust, siis tekitage endale see! Ärge hädaldage!”
Medal vastas võimetele
Sel talvel tõmbas ta ise siiski veidi hoogu maha. “Võtsin osa vaid kahest olümpiaadist, ajaloos ja eesti keeles. Jõudsin maakonnas esikolmikusse.”
Samal ajal tuli hõbemedali nimel ka veidi vaeva näha. “Seadsin selle endale eesmärgiks juba gümnaasiumi alguses,” tunnistab noormees. “Kui võimed lubavad, tasub proovida.”
Võimed tähendasid ka seda, et tunnis kuuldu jääb hästi meelde ja kodus õppis Marek imevähe. “Kui loomulikku taipu pole, pole mõtet asju ka vägisi pähe ajada,” tunnistab ta nüüd.
Kolleege-konkurente oli tal medaliteekonnal samuti. Kooli kõik neli medalisti olid Mareki klassist, neist kaks kuldset.
Kool õpetas aga muudki. “Lõpuklassis leidsin, et on olemas sõna “ei”, püüdsin keskenduda vaid kooli lõpetamisele,” rääkis Marek. “Varem oli “ei” öelda keeruline – tahad ju kõigile õpetajatele heameelt teha, mitte pettumust valmistada.”
Hea meelega muudaks Marek ka praegust koolisüsteemi, kus siiani on liiga vähe individuaalset lähenemist ja kõik käib ühtse õppekava järgi. “Koolis peaks olema rohkem võimalust valida, võimalust oma tugevamad küljed välja tuua,” leiab ta.
Nokitsejaks Marek ei saa
Noormehe edasised plaanid on seotud sõjaväega, seda juba sügisel. Seejärel tahab ta edasi õppida, kuid on natuke segaduses. Humanitaarainete eksamid läksid väga hästi, mõte tõmbab aga insenerihariduse poole.
“Mulle on öeldud, et kui paljut oskad ja paljuga tegeled, on lõplikku valikut keeruline teha,” tunnistab ta. “Üks on vist küll üsna selge – teadlast, nokitsejat minust ei saa. Ma ei usu, et suudaks kaua ühe asja juures püsida, tahan vaheldust.”
