REISIMÕTE: Mine lihtsalt Kihnu!
Kihnlased, kes on mööda saart tormavate sise- ja välisturistidega hällist saadik harjunud, arvavad ise, et küllap nüüd on kõik eestlased Kihnus ära käinud.
Veel arvavad nad, et tulijad kipuvad neid liialt vaatamisväärsustena kohtlema ja võivad üsna kaitsevalmid olla, kui tunnevad, et neid millegi eksponaadi-taolisena koheldakse.
"Kihnlane küll, aga ikkagi inimene," tegi üks noorema põlvkonna neiu laeval kohe selgeks.
Rattaga või autoga?
Kihnu on pisike, rattaga jõuab päeva jooksul mitu tiiru peale teha.
Saarel on mitmeid rattalaenutusi, nii-et kui ise ei saa kaherattalist kaasa võtta, siis selle taha sõit sõna otseses mõttes seisma ei jää.
Kergemini saab hakkama, kui jätta auto Munalaiu tasulisse parklasse ja sõita rattaga üle. Vahel tehakse ka nii, et sõidetakse saarele autoga, kus ööbitakse ja päevaks laenutatakse ratast.
Sellele Kihnus väga hea pilguga ei vaadata, sest autosid olevat väikesaarel niigi liiga palju.
Kus ööbida?
Telkimise suhtes on kihnlased võtnud selge ringkaitse: kõik küsijad suunatakse kohemaid turismitaludesse ja tasulistele telkimisaladele.
Tegelikult on Kihnus ka riigimetsa, kuid ametlikku lõkkeplatsi pole. Endast prügi maha jätvad öölised pole seega põõsaalustes teretulnud. Tõde on ka see, et suurem osa maast on eramaad, kus loata ööbida nagunii ei tohi.
Telkimiskohad maksavad Kihnus rohkem kui mandril, kuid mis teha, meretagune asi.
Tõeliselt ebaõnnestuda võib ööbimine siis, kui läheduses peetakse lärmakaid suvepäevi, seega tasub juba varem uurida, millised on naabrid.
Kord juhtunud aga mandrilt tulnud rattamatkajatega nii, et kohalik mees astus ligi ja pakkus oma maa peal telkimiskohta. Kaup tehti ära, telk pandi üles, ainult lõkke eest tahtis mees lisatasu - väike lõke 50, suur 100. Noormehed lõid käega, et pole seda lõket vaja ja ei hoolinud ka sellele järgnenud hinnasulast. Alles hommikul telki kokku pannes avastati, et ööbimiskoha juures on suur silt: RIIGIMETS.
Kihnlane küll, aga...
Poed ja söögikohad
Kui olete väiksema seltskonnaga, siis võib eraldi kalalõuna tellimine paarile inimesele minna kalliks, kuid kui saarel on suuremaid punte, kes lõuna tellivad, siis saab mõõduka tasu eest end paluda lisada kalasupi saajate hulka ning võib kindel olla, et näruse pisitaldriku asemel kantakse lauale tõsine kausitäis leent koos saarel küpsetatud leivaga.
Poode on saarel palju. Saarel rattaga ringi liikudes jääb neid aeg-ajalt ette ja sealt võib saada äsja mandrilt toodud värskeid saiu ja muud suupärast.
Nälga saarel ei jää.
Alkohol on kallis. Tegelikult isegi väga kallis. Kel aga suur janu, küll see maksab.
Kultuur
Kihnu rahvamajas käib suvel hulgaliselt külalisi, kes seal kontserte annavad. Hea võimalus näha kohalikke saabumas oma kenades körtides, mootorratastel ja lihtsalt ratastel.
Kel huvi, saab tellida ka folkprogrammi, kuid elamuse saab ka kohalikust muuseumist, kus maksab kindlasti ära käia. Kui veab, siis satute mõnele suuremale pühale, mil kirikusse saabub mandrilt preester ning kirikus toimub teenistus.See on kindlasti sündmus, kus maksab osaleda.
Kihnlased peavad oluliseks erinevaid rahvakalendri päevi, mida teatakse ja meeles hoitakse.
Sellest saab aimu siis, kui mõne kohalikuga jutule saab. Muide, tundub nii-et meestel on Kihnus jutustamiseks rohkem aega, naised saavad oma jutud räägitud muu töö kõrvalt.
Juuli kõige kõvem kõlakas oli muuseas see, et Kihnu Virve on alustanud majaehitusega.
Kombed
Kihnu saar on ilmselt kõige keelumärkide-rohkem paik Eestis.
Need on suunatud turistidele ja teatavad, et ei tohi kitkuda välja kaitsealuseid taimi, häirida linde, rikkuda loodust ja segada inimesi.
"Kõige rohkem pahandust teevad siin kihnlased ise," märkis üks põliselanik. Aga mis teha - oma kodus teeb igaüks mis tahab ja külalise asi on sellega leppida.
Raha
Kihnus on võimalik ära käia mõnesaja krooniga, kui reis hoolsalt planeerida (teha ise süüa, võtta kaasa rattad või käia jala ning kulutada vaid laevapiletite ja ööbimiskoha peale).
On võimalik kulutada ka palju.
Praegusel ajal saab siiski näiteks käsitöö osas tingida ja triibuseeliku soetada alla 2000 krooni.
Aga teades, et käsitöö on kihnlaste üks olulisi teenistusvõimalusi, millega kevadeni välja veetakse, pole tingimiseks õiget isu.
Kihnlased küll ise raskeid aegu ei kurda ja ütlesid majandussurutise kohta, et neil "surub kogu aeg".
Loomad ja linnud
Viimasel ajal on saarel suurenenud oluliselt siilide hulk. Kihnu kõige hullem röövel on aga vares, kelle vastu võideldakse hirmutiste ja hirmutamisega. Vareseid on palju ja nad kisuvad vaba voli saades peenramaa taimedest nii puhtaks, et must muld jääb järgi.
Metssigu, hunte ja karusid siin pole.
Mida vaadata
Vaatamisväärsustega on nii, et kaardile kantud asju ei maksa väga tõsiselt võtta. Õigem on teha suu lahti ja kohalikku kultuuri lihtsalt sisse hingata.
Kui hakata näpuga järge vedades mööda kivisid ja puid käima, siis võib mulje kesiseks jääda.
Kivi on näiteks väike ja põllul heina sees (Kassikivi) ning miks ta oluline on, seda ei tea ka kihnlased ise.
Või selgub, et võimas Koksi tamm kasvab taluhoovis eramaal, kuid seda saab teada alles siis, kui võõrale õuele sisse sajad. (Õnneks elavad talus küll poissmeestest vennad, kes seltsi üle ei pahanda ning on nõus vallalisi neide jalamaid perenaiseks võtma.)
Lõpuks
Kui huvi saare vastu suurem, maksab saarerahvaga rohkem tutvust teha. Ja seletada, et kuigi turist, oled ka sina inimene. Kui asjad klaarid, saad kuulda korralikke meremehelugusid, jutte kunagisest Kihnu kolhoosist "Nõukogude partisan" ja muudki, millest ei kirjutata lehes ega räägita uudistes.
Vaata ka:
