Kui rikkad me ikkagi oleme?
Koolide sulgemine on paratamatus ja selle vastu pole mõtet reeglina võidelda. Kui lapsi ikka ei ole, pole ka koolipidamisel mõtet ning alla kümne õpilasega väikekoolid jäävad üha enam erandiks, ehkki sealne õhustik on tõenäoliselt kordades sõbralikum kui üle poole tuhande õppuriga mammutkoolis.
Aga see, et kinni pandud koolide hooned näevad välja nagu too katkiste aknaklaasidega kahekordne puumaja Kurenurmes, ei ole paratamatu. Ei tohigi olla.
Me ei ole nii rikkad, et koolimaja korda teha ja sinna midagi rajada, pareerivad vallajuhid, kelle omanduses olev hoone üha enam tondilossi sarnaseks muutub. Ja rahapuudus on sageli ka põhjus, miks osa omavalitsusi on koolimaja erakätesse müünud, ent mille uutel omanikel majale elu sisse puhumiseks samuti vahendeid pole.
Nii lagunevad ka sellised koolimajad, mis on vahetult enne sulgemist saanud oma pesuruumidesse uhiuued kraanikausid ning ustele purunematud klaasplaadid. Ja mis hoone üldist seisukorda arvestades võiksid veel kaua elada, mitte sellisel nukral moel enneaegselt surra.
Tegelikult oleks õigem öelda, et me pole nii rikkad, et jätta need hooned tühjaks ja lasta neil tasapisi kokku pudeneda. Me ju teame, mis võib juhtuda, kui väikeses maakohas pannakse kinni postkontor, siis kaob kauplus, seejärel võetakse käigust bussiliinid, siis sulgeb oma uksed kool.
Enamik koolimajade omanikest teab seda õnneks samuti. Nii on rõõm tõdeda, et suuremas osas suletud koolihoonetest käib elu vilkalt. Klassiruumidesse on pesa teinud nii raamatukogud kui muuseumid, arstipunktid kui kauplused. Kõige sagedamini on vana koolihoone muudetud külakeskuseks või seltsimajaks, kus kohalik rahvas saab rõõmsalt aega veetmas käia.
Sellistel tegevustel on palju laiem tähendus kui lihtsalt ühe vana hoone säilitamine. Need aitavad hoida alles tervet küla. Vältida seda, et kooli kinnipanek suretab ka ümberkaudse piirkonna elu. Ja sellele võiks mõelda ka enne, kui tühi koolihoone eraomanikule müüa, kes seejärel pahatihti jäljetult kaob.
Selleks et muuta üks korralikus seisus koolihoone kümnetele inimestele kooskäimise võimalust pakkuvaks külakeskuseks – kui kooli sulgemine pole küla veel rahvast tühjendanud –, on muidugi vaja raha. Aga ka mitte nii palju raha, et selle leidmine ühele tublile ja hoolivale vallale üle jõu käiks. Sest rahast rohkem on vaja pealehakkamist ning head tahet. Soovi näidata oma kandi inimestele, et just nemad on tähtsad ning just nende koduküla on väärt enamat kui vaikne uppumine võilille- ja nõgesepuhmastesse, mis elanike puudusel segamatult vohada saavad.
