|
|
|
|
|
||
|
||
|
|
|
|
Martin
Pentson,
Vt ka: “Terve Eesti kaitsealaks”, Maaleht, 9. november 2000 Eesti kui kaitsealaga oleks päevapealt nõus vaid väike osa noortest Mõte muuta terve Eesti maa biosfääri kaitsealaks (BKA) on väga huvitav. Ükskord tuleb ju hakata meil kõigil elama nii, et normaalne elukeskkond säiliks ka järgmistele põlvkondadele. Lähimas tulevikus tuleb nagunii kõigis eluvaldkondades hakata säästva arengu põhimõtteid järgima. Iseasi on, kas sellega ka hakkama saadakse, sest see tõesti ei seisne ainult looduskaitses, vaid milleski palju laiemas. Priiskav põlevkivitööstus Kui proovida kujutada ette BKAd terves riigis, ei sobiks siia enam paljud ettevõtted. Need tuleks likvideerida, muu hulgas ka üks suurimaid saastajaid, Kirde-Eesti põlevkivitööstus. Euroopa Liitu astudes ei olda seal arvatavasti nõus nii suure saastajaga BKA-l. Kasutama tuleks hakata alternatiivset energiat, mis on niikuinii tulevik, sest praegu kasutatav põlevkivi on ammenduv, mittetaastuv loodusvara. Kaitsealal tuleb kõne alla tuuleenergia, mitte suured hüdroelektrijaamad, sest ka need saastavad palju. Võimalik on luua kohalikel tasanditel hüdroenergiajaamu. Kõik see läheks aga liiga kalliks, vähemalt praeguste tingimuste korral. Loota võib ju ELile, kes kindlasti on vaimustuses tervest Eestist kui kaitsealast. Ehk saab sealt raha ja energiat? Karta on aga, et siis tuleb hakata täitma raskeid eurodirektiive, mis käivad juba mitte riigi, vaid kaitseala kohta. Ühest küljest oleksid need rasked, teisalt aga saaksime kindlasti hinnaalandusi. Samas tuleks hakata kaitsma täiesti tavalisi Eesti metsaloomi, nagu kobras, hunt, ilves ja karu. Peab ju eurooplane jahindust julmaks ja pelgalt inimese lõbuks loodud majandusharuks ega näe selle vajalikkust isendite arvu piiramisel. EL tundubki lootvat, et kui meie taimi ja loomi kaitseme, lähevad need tagasi Euroopa kohtadesse, kust nad juba hävinud on. Just see võib meile suureks tuluallikaks olla, sest eurooplasel ei ole oma keskkonnas nagunii midagi jahtida. BKA-le mõeldes tuleb tähelepanu pöörata ka kohalikele tasanditele. Kelle rahaga tehakse korda tohutud prügilad, lahendatakse reoveeprobleemid? Ettekirjutused ähvardaksid kohe ka kohalikke ettevõtteid, mis ei suuda muretseda endale kvaliteetseid puhastusseadmeid. See võib siis põhjustada nende pankrotti ja paljude töökohtade kadumist. Seadmed tuleb muretseda niikuinii, kuid kaitsealaks muutumisel oleks tempo kiirem ja ka nõudmised seadmetele kõrgemad. Mõnes kohas tuleb hakata toetama põllumajandust, et säilitada eri kooslusi (näiteks Eesti liigirikkaimad kooslused puisniidud jms). Tulevikku võiks olla kallil, kuid siiski nõutud mahepõllumajandusel, mis annaks paljudele tööd. Teiselt poolt saaks maaharimine mitmes kohas peale veelgi suuremad piirangud kui praegu. See oleks tõenäoliselt neis piirkondades selle majandusharu lõpp. Osal noortest ükskõik Kuidas hakkaks kaitsealaelu mõjutama seal elavaid inimesi? Arvata on, et linnaelanike elu sellest suurt ei muutu, küll aga on muutused maapiirkondades. Noored arvavad sellest mitut moodi. Ühed kardavad, et hakkame elama kui indiaanlased reservaadis, kus mitte midagi ei tohi teha. Teistel on täiesti ükskõik, sest nemad lähevad nagunii linna või Eestist üldse minema. Kõige väiksem osa noortest on aga tõeliselt rahul sellise plaaniga. Samas on selge, et kui muuta Eesti lihtsalt üleöö BKAks, siis inimesed sellest rohkem loodust hoidma küll ei hakka. Miks peakski, sest meile näiks see olevat ju vaid formaalne muutus. Seepärast arvan, et alustada tuleks siiski keskkonnateadlikkuse suurendamist nii noorte kui ka täiskasvanute seas. Inimene peab enne iga tegu mõtlema, kas ja kuidas mõjutab see biosfääri. Praegu ta ei mõtle. Riigisuuruse BKA loomine nõuab igal juhul ka raha. Kas Eesti Pangal on selleks raha ja kas ta niisuguseks otstarbeks üldse tahab raha kulutada? Karta on, et plaan jääks just raha puudumise taha seisma. Seepärast tulekski alustada siiski üldisest harimisest. Kui aga ükskord ELiga ühineme ja see võtab Eestile kasuliku pöörde, siis võib tulevastel põlvkondadel terve Eesti muutmine kaitsealaks isegi õnnestuda. Seda aga juhul, kui EL aktsepteerib Eesti vabariiki kui täieõiguslikku liiget ja annab ka piisavalt toetust. Samas ei tohiks me muutuda mitte ainult ELi, vaid eelkõige Eesti kaitsealaks oma kultuuripärandi, inimeste ja loodusega. Tõenäoliselt muutuksime tõeliseks Euroopa natukenegi looduslähedaste inimeste puhkemekaks. Ka linlastel on suuremaid võimalusi minna puhkama mitte võõrale maale, vaid oma kodulähedasse puhtasse loodusesse. Samas tuleb pöörata suurt tähelepanu sellele, et ka pärast turistidevoolu säiliks puutumatu ja puhas loodus. Survet võimule Et see kõik õnnestuks, on vaja mõjutada praeguseid otsustajaid, seadusandjaid ja ettevõtjaid. Üldteada tõde on, et ettevõtjad hakkavad end liigutama alles siis, kui avalikkus peale surub. Seega on vaja mõju avaldada kogu üldsuse mõttemaailmale – kas me tahame olla supertarbijad või elada loodussäästlikult. Selle saavutamiseks on kaks moodust: esiteks üldsuse harimine, teiseks ülivõimas meedia. See näib põdevat mingit jubedat haigust, mis paneb ajakirjanikud huvituma ainult sellest, kes kelle pildi pihta tulistas või kui palju kuskil jälle tapetuid on. Ravimit ei näi sellele veel olevat, nii et tuleb loota iseeneslikule paranemisele. Siis on ehk ka lootust, et otsustajad hakkavad midagi ära tegema. Samas on selge see, et üksinda ei ole võimalik pelgalt oma nõu ja jõuga maailma päästa. Nagu keskkonnaminister Heiki Kranich 2000. a 9. novembri Maalehes kirjutas, et keset saastavat Eestit ei saa ühes vallas loodust päästa, nii kehtib see ka kogu maailma kontekstis. Arenenud riigid peavad samuti hakkama tegelikke säästvaid kavu välja töötama, et olla nõrgematele teenäitajaks. Ligi kaks tuhat pilti loodusest
Möödunud laupäeval selgusid fotovõistluse “Looduse aasta foto” võitjad Noorte vanuseklassis sai sookurgede pildi eest loomafotode esimese auhinna VIII klassi õpilane Andres Kõiv Rapla vallast. Ta rääkis, et hakkas looduses käima juba väikese lapsena. Kuna nüüd tegeleb pidevalt linnuvaatlustega, hakkas neid ka pildistama. Andresel on fotoaparaat Canon ja 300mm teleobjektiiv. “Püüan pildistada natuke haruldasemaid liike, nagu näiteks vesipapp, needsamad sookured, hiireviu, röövlinnud üldse,” rääkis ta. Võidu toonud sookurgi pildistas ta sügise poole, kui linnud valmistusid juba rändeks – parvedesse kogunevaid pelglikke sookurgi on lihtsam tabada kui pesitsejaid. Andres Kõiv ütles, et üldiselt on tema meelest eestlaste seas vähe loodusetundjaid. Ta ei usu, et Eesti oleks kohe praegu valmis saama biosfääri kaitsealaks, kus inimese iga samm on looduse säästmisega kooskõlas. Paljud inimesed leiaks ta meelest, et see pole neile kasulik. Kõiv ütles, et võit annab talle juurde enesekindlust pildistamisega edasi tegelda. Üldse laekus fotovõistlusele 1878 tööd 391 autorilt. Täiskasvanute looduspiltide kategoorias võitsid Toomas Tali, Andres Toom ja Heidi Tooming, loomapiltide kategoorias Ivar Ojaste, Enn Loit ja Val Rajasaar. Laste looduspiltide kategoorias võitsid Tõnis Tuul, Kristjan Vinni ja Ott Kartau, loomapiltide kategoorias Ott Kartau, Tõnis Tuul ja Kätlin Ilustrumm. Noorte looduspiltide kategoorias võitsid Indrek Viil, Erge Sonn ja Elen Sillaste, loomapiltide kategoorias Andres Kõiv, Jaanus Hallik ja Indrek Viil. Þürii andis välja veel hulgaliselt eriauhindu. Teiste hulgas märgiti ära ka Andres Tüüri foto, mis ilmus 2000. a 20. juuli “Targu talita” esikaanel. Fotokonkursi korraldasid ajakiri Loodus, Postimees, Maaleht ja Eesti Looduskaitse Selts. Suurtoetaja oli Stora Enso. Eesti säästva arengu ettevõtmisi koondava sihtasutuse loomine on viibima jäänud. Keskkonnaminister Heiki Kranich avaldas mullu novembris lootust, et Eesti Panga juures tegutsev töörühm, kes valmistab ette uue sihtasutuse loomist, teeb oma otsused aasta lõpuks. Ministri kujutluste järgi oleks uus sihtasutus hakanud koordineerima säästva Eesti arengut ja sellesse oleks kuulunud ka Lääne-Eesti saarestiku BKA. Eesti Panga töörühma arutelud on kestnud kauem. Töörühma esindaja Tanel Ross ütles Maalehele, et loodava sihtasutuse eesmärk on märksa laiem kui ainult Eesti säästev areng. Säästva Eesti programmi tegemine saab aga küll sihtasutuse üheks ülesandeks. Tanel Ross lausus, et sihtasutuse loojate ring selgub ilmselt selle nädala lõpuks.
|
